Saabunud on pühadeperiood ning tavapärasest vaiksem elu on Eestis ka jalgpalli valdkonnas. Erinevate meistrivõistluste medalid on kätte jagatud, ülemineku mängud peetud, paljudel väljakutel on lumekate ning tundub, et ainsana toimetavad täie hooga hetkel vaid saalijalgpallurid. Ka minu poisi grupis on mõne nädalane paus treeningutest. Aasta lõpp on tavapäraselt kokkuvõtete tegemise aeg, seega katsun ka oma jalgpallivanema tegemised, tähelepanekud ning uue aasta plaanid kokku koondada selle aasta viimasesse postitusse.
Tänaseks on mul poiss tõsiselt jalgpalliga tegelenud järjepanu 2 aastat ja mõned kuud peale. Ei tundu väga pikk aeg, kuid näen kõrvalt kuidas nii mu enda kasvandik kui terve grupp on arenenud – kui võrrelda kahe aasta tagust ja praegust pilti, siis need on nagu öö ja päev. Üha enam ja enam hakkab poiste mäng meenutada päris jalgpalli. Eriti paistab mulle silma see, kui palju on arenenud edasi väravavahid. Eks arengu taga on loomulikult intensiivne treeningprogramm. Kolm korda nädalas ja korraga 1,5 tundi tähendab seda, et aasta peale koguneb treeningtunde julgelt üle 200. Sellele lisanduvad vabast ajast palliplatsil veedetud aeg, mis minu tunnetuse järgi võib ka sinna ligi 100 tunni ringi minna. Minu poiss ja paljud teised on käinud ka regulaarselt eratreeningutes, mis lisab veel päris arvestatava mahu.
Jalgpalliaasta ei koosne mitte ainult treeningutest, olulist kogemust annavad juurde erinevad võistlused. Võistlusmänge kogunes poistele kokku üle 150, mida on kindlasti rohkem kui eelnevatel aastatel. Sellest 18 olid Eesti Noorte meistrivõistluste mängud ning ülejäänud mängud kogunesid erinevatest turniiridest, mida oli kokku ligi 20. Kindlasti meeldejäävamad nendest olid Pärnus Summer Cup oma melu tõttu ning poistele meeldisid väga kaks välisturniiri. Oktoobris toimus turniir Rootsis, kuhu mindi laevaga mitmeks päevaks ja saadi ennast proovile panna erinevate Rootsi võistkondade vastu. Kevadel käidi lennukiga Poolas, et sealsete kohalike eakaaslaste vastu mängida. Välisturniiridel käis arvukalt kaasas ka lapsevanemaid ning see on kindlasti andud positiivset energiat kogu laiemale lapsevanemate kogukonnale meie poiste grupi ümber.
Peab ütlema, et grupi lapsevanemate kogukond on selle paari aasta jooksul järjest rohkem suhtlema hakanud ja erinevad küsimused nagu näiteks transport ja logistika turniiridele saab väga kiiresti ära lahendatud. Sügisel korraldasime lapsevanematega teist korda poistele suunatud hooaja kokkuvõtva ürituse, mis neile väga meeldis. Aga miks ei peaks meeldima, kui igaüks sai endale meeneks oma pildiga FIFA stiilis suure jalgpallikaardi ja sai vaadata hooaja kokkuvõtvat filmi. Lisaks kõige selle krooniks oli võimalus lapsevanemate võistkonna vastu jalgpalli mängida. Ma arvan, et selline laiem ühtekuuluvustunne peegeldub ka poiste võistkonda ja aitab üleval hoida nende motivatsiooni.
Kokkuvõttes tundus terve hooaeg olema tasakaalus. Tehti intensiivselt trenni aga samas oli meeleolu üleval ja nauditi mänge erinevatel võistlustel. Ka tulemuste mõttes toimus edasiminek. Kui eelmise aasta Eesti noorte meistrivõistluste tulemuste põhjal oldi pigem tagumiste tiimide seas, siis sellel aastal pigem tabeli eesotsas. Mõnede vastastega, kellele eelmistel aastatel suurelt kaotati, saadi oluliselt paremini hakkama ning saadi ka mõned magusad võidud. Erinevaid karikaid, mis anti erinevatelt turniiridelt esikolmikusse jõudmise eest kogunes ka päris mitmeid.
Järgmine aasta toob päris palju olulisi muudatusi. Esiteks tõuseb nüüd U12 vanusegrupis treeningkoormus senise 3 treeningu pealt 4 treeningu peale nädalas. See tähendab juba ligi 300 treeningtundi aastas põhitrennides. Järjest rohkem hakatakse rõhku panema üldfüüsilistele harjutustele. Kuna mul poiss käib veel lisaks kergejõustikus ning ujumises, siis see pole õnneks väga võõras teema. Üldfüüsiline vorm muutub järjest olulisemaks, kuna uuest hooajast hakatakse mängima võistlusmänge suuremal väljakul ning 9 vs 9 formaadis. See eeldab senisest rohkem jooksmist, jõudu ja vastupidavust mängu ajal.
Lisaks suuremale platsile ning rohkematele mängijatele väljakul, mängitakse nüüd ka suurema palliga. See tähendab, et ka kodus saame nüüd oma väiksemad pallid saata pensionile koos väikseks jäänud putsadega. Üks pallidest, mis oli ka üsna katkiseks mängitud, leidis siin hiljuti taaskasutust. Seda sai kasutada kooli loodusõpetuse tunnis ühe projekti raames, kus kodus pidi valmistama kodustest vahenditest maakeraga sarnaneva mudeli. Nii saigi sellest vanast jalgpallist paberitükkide, liimi ja värvide abil täitsa asjalik gloobus. Järgmise suurusega palle õnneks ei ole pidanud poest ostma – neid on kogunenud nüüdseks mitu tükki legendide jalgpallilaagritest, kus osalesime möödunud aastal paar korda. Nüüd kohe jaanuari alguses osaleme jälle ja lootus on veel üks pall juurde saada.
Veel toob uus aasta vähemalt kaks välisturniiri. Kohe märtsis sõidetakse Leetu. See ei ole küll väga eksootiline reis, kuid vastaste nimekiri on päris kirju ja rahvusvaheline, kõige tuntum nime poolest neist on Juventus. Saab igal juhul väga põnev olema – Euroopa lõunapoolse jalgpallikultuuriga pole poisid veel varem palliplatsil kokku puutunud. Aasta teises pooles on plaanis minna turniirile Soome. Soome võistkondadega on võimalik tõenäoliselt kohtuda ka Summer Cup raames Pärnus, mis on nüüdseks kujunenud meie tiimi ja lastevanemate jaoks traditsiooniliseks suve alguse ettevõtmiseks, kus on ühildatud jalgpall ning rannapuhkus.
Eesti noorte meistrivõistlustel saime juba lõppenud hooajal mängida uue kodus-võõrsil süsteemi järgi. Sama formaat jätkub ka tuleval aastal. Lisaks suuremale väljakule ja suuremale pallile hakkavad kohtunikud ära vilistama suluseisu. See on kindlasti üks suurem muudatus, mis vajab harjumist. Suure tõenäosusega on ka vastasteks eelmise hooajaga võrreldes mõned uued tiimid. Meie aktiivsete lastevanemate grupp plaanib jätkata ka uuel hooajal ülekannete tegemist poiste kodumängudest. Läinud hooajal oli hea kasutada seda materjali hooaja kokkuvõtva filmi jaoks, päris paljud ajaloolised väravad saavad nii talletatud.
Igal juhul ootan põnevusega uut hooaega. Jalgpallihuvi meie majas ei näita sugugi vähenemise märke. Tihti käiakse ka kodus pidevalt ringi jalgpalli riietes, kunagi ei või ju teada kuna keegi kutsub ootamatult Tammekale või Sepale mängima ja siis ei pea riiete vahetamise peale aega kulutama. Lisaks teatakse peast erinevate Eesti ja välisvõistkondade koosseise ning kes kuhu on hooaja jooksul liikunud. Raamaturiiulil domineerivad ka jalgpallialased raamatud, nii Mika Keräneni juturaamatud kui ka teiste autorite sulest faktipõhised raamatud.
Minu rolliks on jätkuvalt oma poja huvi igati toetada ning tema tegemistele kaasa elada ja eks see huvi on omamoodi nakkav. Olen lisaks blogi pidamisele leidnud ka erinevaid muid jalgpalli alaseid väljundeid koostöös oma tehnoloogia huviga. Sellest ajendatuna lasin tehisintellektil joonistada minimalistlikus stiilis postkaardi talvisest jalgpallimängust Tartu linna silueti taustal. Selle postkaardiga soovin kõigile head aastavahetust ja palju kordaminekuid ning karikaid uueks 2024 jalgpalli aastaks!
