Tammeka kasvandik Jaano Poomre: „jalgpall on mulle õpetanud iseseisvust!“

Jalgpallikool Tammeka treenerite ja mängijate ampluaa on mitmekülgne ning värvikirev. Klubist võib leida põliseid tammeklasi, rändureid, kes on tulnud, et jääda ja kadunud poegi ja tütreid, kes on otsustanud pärast pikki rännakuid klubi juurde tagasi tulla. Kuna augustikuus on algamas uute laste värbamiskampaania, siis toome lugejateni loo sellisest naasnud kadunud pojast ja Tammeka kasvandikust Jaano Poomrest, kes tegutseb hetkel U15 Valge ja U13 Must gruppide peatreenerina.



Jalgpalli juurde jõudis Jaano läbi kooli ja läbi „vana hea“ hoovijalgpalli – esmased oskused sõpradega õues toksides omandatud, suunas toonane Tartu Puškini Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Vjatseslav Daniljuk Jaano 6. või 7. klassis koos klassikaaslasega Tammekasse jalgpallitrenni. Kõige soojema sõnaga meenutab Poomre oma noorepõlve treeneritest Norbert Hurta: „Norbert oli kõige asjalikum ja kõige rohkem sai aru, mida tuleb teha ja kuidas.“ Ta lisab, et Ken Viidebaum, hetkel Tammeka administratiivjuht ja juhtkonna liige, oli ka juba „teistmoodi treener“ võrreldes vanakooli treeneritega.


Kuna trenni läks Jaano isegi toonaste standardite järgi liiga hilises elueas, et mõelda professionaalse jalgpallikarjääri peale, siis 12. klassis otsustas ta jalgpalliga lõpetada – „Ma lõpetasin siis, kui veel väga ei alustanudki!“ Mõne aasta pärast leidis ta siiski tee armastatud spordiala juurde tagasi, kui teda kutsuti mängima Tartu Quattromedi, kus ootasid ees mõned tuttavad vanad Tammeka mängijad. Kui klubi Tartu FC Santose alla läks, siis pakuti Jaanole tööd turniiride korraldajana. „Neil oli vaja inimest, kes valdab vene keelt ja oskab inimestega suhelda. Ma tegelesin sellega mingi 4-5 aastat.“ Treeneritöö juurde jõudis Jaano enda sõnul pooljuhuslikult, käies vajadusel treeninggruppide juures abiks: „Ma esialgu ise kindlasti ei mõelnud selle treeneriasja peale. Umbes kolm aastat tagasi tekkis mul huvi ennast treeneritöös proovile panna, just seal Santoses. Esimesed proovid olid päris okeid, meeldisid mulle ja ma mõtlesingi, et võiks seda teed veel edasi minna.“ Tammekasse jõudis Jaano eelmisel aastal. Niisiis mõte ja ambitsioon treeneriks saada tuli Poomrel alles täiskasvanueas – lapsena ta end sellist karjäärivalikut tegemas ei näinud, kuna treenerid polnud toona tihtipeale kõige sportlikumad inimesed ning ei pakkunud noortele piisavalt positiivset rollikuvandit.


Selge on see, et jalgpalli õpetamine on viimase 20 tohutult muutunud. „No see ikkagi on kaks väga-väga erinevat asja. Vanasti oli ikkagi rohkem füüsilise pealt. Aga praegu kasutatakse rohkem vanusejärgset metoodikat, et lapsed ei oleks kohe vigastatud. Näiteks kui mina olin 17-18 aastane, siis mul olid juba põlved valusad jms. Just tervise mõttes annab negatiivse mõju. See üldine teadlikkus on praegusel ajal kordades suurem ja see aitab paremini õpetada õigeid asju õigel ajal,“ annab Jaano oma hinnangu sellest, kuidas erineb tänapäevane jalgpallitreeningu metoodiline pool tema lapsepõlve omast.


Nagu õiglane ja konstruktiivne jalgpallitreener kunagi, leiab Jaano oma nooruse treeningkogemustest ka positiivset: „Vanasti oli mängijatel, vähemalt minul, rohkem niiöelda iseseisvust väljakul ja trennides. Sa pidid varem hakkama mõtlema nende asjade peale, mis sa teed. Praegu on näha, et mõned treenerid lähevad liiga hoogu ja just sekkumine-sekkumine-sekkumine mõnikord ei vea ikka õigesse kohta. Kui nooremad mängijad kasvavad suuremaks ja sattuvad teise treeneri juurde, kes ei ole võib-olla nii suunaja, siis kokkuvõttes tal tekkivadki raskused, et ta ei tea, mida teha. Ta on harjunud sellega, et koguaeg õpetati. Meil oli rohkem vabadust ja treeningmetoodika oli kindlasti lahjem aga iseseisvam.“ Lisaks iseseisvusele treeningutel õppisid Jaano ja ta võistkonnakaaslased ise hakkamasaamist tihti ka välismaal: „Me käisime Inglismaal ja Hollandis. Me olime suht noored, aga me tegime peaaegu kõike ise – ise otsustasime, kuhu minna, mis kell minna. Aga kokkuvõttes saime ilusti asjadega hakkama.“


Treeneritöö pakub Jaano sõnul võimaluse end töörutiinist ümber lülitada ja lastega tegeleda – mehe päevane töö on panganduses. „See on teistmoodi asi, mis sulle meeldib teha ja kokkuvõttes maandab stressi tavatöö juures. Ta täiendab põhitööd ja on pigem hobiks, mis aitab psühholoogiliselt päris kõvasti kaasa,“ selgitab Jaano treeneritöö olulisust enda elus. Tema sõnul on treenerina kõige nauditavam vaadata, kuidas mängijad tänu temale arenevad. Õpetuse ja sellepõhjalise tulemuse omavaheline seos mängijates endis tekitab lausa väikese hasardi!


Jaanol on hetkel Eesti Jalgpalliliidu C-kategooria litsents. Mees ise tahaks jätkata enda täiendamisega ja jõuda rahvusvaheliste treeneritasemeteni (UEFA B litsents ja edasi). Tänu neile tasemetele ja seal omandatud teadmistele loodab Poomre teha ka klubis sammu edasi: „Minu eesmärk on jõuda siniste gruppide juurde, kus on just niiöelda kõige suurem arengunõudmine. Et ennast proovile panna.“


Jalgpall on Jaanole õpetanud distsipliini ja kohusetunnet: „Kui sa trennides käid, siis sa oled kohustatud mingeid asju tegema. Oled kohustatud kasvõi õigel ajal trennides olema ja mängudel käima. Pead tagama, et need asjad oleks tehtud, mis sinu käest nõutakse.“ Lisaks meisterlikele liigutustele jalgpalliplatsil, võib trenn õpetada väga olulisi oskusi terveks eluks. Kuna Jaano kodune keel ja suhtluskeel sõpradega on vene keel, siis tänu eestikeelsele jalgpallikeskkonnale sai ta pärast Tammeka treeningutega liitumist vabalt ka eesti keeles suhelda. „Tänu Tammekale see praktika andis oskuse ja teadmisi ikkagi päris palju. Eesti keeles suhtlemine ei olnud minu jaoks mingi probleemgi! Praegu ma mõtlen, et kuna meie kodukeel on vene keel, siis see spordikoht, kuhu minu lapsed lähevad, on kindlasti eesti keskkond. See tegelikult aitab kõige paremini kaasa keelega. Siis ei pea tulevikus sellega muresid tundma.“ Viimaks toob Jaano välja, et kuna jalgpall on kollektiivne spordiala ja igas võistkonnas on täiesti erinevad inimesed, siis õpetab jalgpall erinevate indiviididega suhtlemist ja kõigiga ühise keele leidmist.


Oma lapsed kavatseb Jaano kindlasti jalgpallitrenni suunata: „Mul on nii hullud lapsed, et seal vähemalt saab joosta ja väsitada ennast!“ Aga miks peaksid lapsed just Tammeka trenni tulema? Poomre leiab, et esmalt on treeningtingimused ja süsteem Tammekas väga head, „just treeningsüsteem, metoodika – kõik on paigas. Kõik teavad, mida nad teevad, miks nad teevad ja kuidas asju paremaks teha. Ehk selline ühine joon on ikkagi tervel klubil. Lisaks sõprade osakaal on kindlasti Tartus Tammekas kõige suurem tänu just laste arvule. Tammekas käib kõige rohkem lapsi trennis. Mis tähendabki, et kui laps tuleb Tammekasse trenni, siis on kõige suurem tõenäosus, et tal on seal ees mingi klassikaaslane või sõber.“ Lisaks kiidab Poomre Tammekas töötavate treenerite taset – koguni 15 klubis töötavat treenerit omavad rahvusvahelist UEFA tasemel litsentsi. Viimaks tunnistab Jaano, et kuna lapsevanemale loeb tihti tänapäeval ka tulemus, siis asjaolu, et Tammeka võistleb ainsa Tartu klubina nii meeste kui naiste tasemel kõrgliigas (vastavalt siis Premium Liiga ja naiste Meistriliiga), annab lapsele lõpliku eesmärgi alati silme ette.


Noortetöö juht Mario Hansi värbamisest ja oma kasvandikest treenerite kasvatamisest:

„Lapsed peaksid Tammekasse trenni tulema, sest siin on võimalik õppida maailma kõige lahedamat mängu ja lisaks aitab võistkonnamäng lapsel edaspidises elus nii sotsiaalselt kui üldisemalt paremini toime tulla. Lapsed võiksid juba varajasest east alustada sportimisega üldisemalt. Lapse arengus on kindlad tundlikud perioodid, kus teatud mootorsed oskused arenevad kiiremini. Selleks, et luua paremad eeldused mängija maksimaalse potentsiaali teostumiseks, on vaja õigel ajal vastavat stiimulit. Tõenäoliselt väljendub varajases eas jalgpalliga alustamine ka mingil hetkel paremas individuaalses palliga meisterlikkuses, siiski pean kõige olulisemaks seda, et lastel tekiksid juba noorest peale liikumis-ja sportimisharjumused.


Tänu meie treeneritega kaasnevale positiivsele emotsioonile, tekib praegustel ja endistel õpilastel suurem side jalgpalli ja Tammeka klubiga. See võiks olla ka põhjus, miks väga paljud klubi funktsionäärid ja treenerid on Tammeka oma kasvandikud.“


287 views

Recent Posts

See All