2019 aasta jalgpallihooaeg on nüüd juba mõnda aega tagasi oma lõppakordi saanud ja esimesed emotsioonid on lahtumas. Nüüd on õige hetk heita pilk tagasi möödunud hooajale - vaadata otsa statistikale ja küsida asjaosalistelt kommentaare.
Tammeka esindusmeeskonna 2019 aasta hooaega võib näitlikult võrrelda sõiduga ameerika mägedel. Suurte lootustega alanud hooaja esimest veerandit ei taha arvatavasti meenutada ükski esindusmeeskonna treener, mängija ega fänn. ,,Ebatammekalikult'' kehv hooaja algus tipnes olukorraga, kus peale 15. juunit leidsime ennast tabeli viimaselt astmelt; vigastused olid lõpetanud ründajate Albert Prosa ja Martin Jõgi hooajad ning teadmata oli ka Reio Laabuse väljakule naasemise aeg. Tulevik tundus tume ja pessimistlikud vutisõbrad prognoosisid isegi võistkonna langemist esiliigasse.
Ometigi toimus imeline taassünd. Detailid jooksid paika, naases Laabus, ajutiselt liitus Tammeka esindumeeskonnaga Tartu oma poiss Markus Soomets (liikus kiirelt peale kolme mängu, kahte väravat ja ühte väravasöötu edasi Itaaliasse leiba teenima) ja fööniksina tuhast tõusnud võistkond surus gaasi põhja ning enne hooaja lõppu enam tagasi ei vaadatutki.
Kui üheksandal novembril kõlas viimase mängu lõpuvile, siis vaatas tabelist vastu viies koht, mis on Jalgpallikool Tammeka läbi aegade parim saavutus Eesti eliitseltskonnas. Taskus oli 49 punkti, mis oli eelmise hooaja punktirekordi kordamine. Olime löönud 57 väravat, mis on absoluutne rekord (isegi võrreldes Jalgpallikool Tammeka eelkäijatega) ja arvestades kesist hooaja algust (14 vooruga 8 punkti), siis kümme nullimängu hooaja lõpuks näitavad, et 36% mängudest võis Tammeka kaitseliin kerge südamega koju minna.
Sümboolselt tähenduslik on fakt, et esmakordselt Tammeka ja tema eelkäijate ajaloos võeti punkte kõigilt turniiritabeli meeskondadelt, kuid kahjuks kaotati ka ise kõigile punkte. Kirsiks tordil on Tammeka veel suures mängus karikasarjas ja seeläbi on olemas veel võimalus, et aastal 2020 näeme Tartus suurepäraste esituste korral jälle euromänge. Ühesõnaga - üsna meeletu sõit, kus hooaja lõikes jagus kuhjaga emotsioone igale maitsele.
Miks läks nii nagu läks? Kas asi oli ka nii kriitiline nagu vahepeal paistis? Kuidas said mängijad, treenerid ja klubi juhtkond hakkama keerulistel aegadel? Mis oli lõppkokkuvõttes edu valem? Kuidas edasi? Neile kõigile küsimustele üritame vastata lähiajal ilmuvates lugudes, kus luubi all on emotsioonid ja arvamused väljakult ja selle kõrvalt.
Kes oleks parim mees esindusmeeskonna 2019 aasta hooaega analüüsima, kui mitte Tauno Tekko. Pärnu poiss, kellest on läbi aastate kujunenud tõeline tartlane, Tammeka raudvara ja kapten.
Foto: Jana Pipar
Kui minna ajas umbes aasta tagasi, siis kas mäletad, millised olid lootused ja ootused nii sinul endal kui ka meeskonnal enne hooaja algust?
Mäletan, et hooajaeelsete mängude tulemused olid halvad, aga kuna mängisime taliturniiri treeningmänge A tasemel ja vastaseks kõik meist paberil tugevamad vastased, siis erilist paanikat ei olnud ja uskusime edukasse hooaega.
Olime lootusrikkad ja põnevil. Isiklikus plaanis soovisin teha statistiliselt parema hooaja kui eelmisel aastal. Hooaja keskel, kui olime oma asjad juba korda saanud, seadsime treenerite ja mängijatega endile eesmärgiks viienda koha ja karikas mängus püsimise 2020 hooaja alguseks.
Kui suue pitseri vajutas ettevalmistusele üsna karm ja pikk talv? Me kõik teame treenerite arvamust asjast, aga kas just sinu kui mängija perspektiivist jäi midagi tegemata?
Kindlasti jätsid keerulised olud suure jälje meie ettevalmistusele. Treenerid küll püüdsid olla loovad ja leida alternatiive, kuid reaalsuses on vaja ikkagi teha regulaarselt pallitrenne korralikul väljakul ja neid me teha ei saanud. Kõik see pärssis meeskondliku kokkumängu, mängijate pallitunnetust ja üldist hooajaks ettevalmistust.
Mis siis ikkagi oli lahti Tammeka hooaja esimese kolmandikuga?
„Hea küsimus…. Minu arust mängupilt ei olnudki nii halb ja mänguliselt alla nii väga ei jäänudki vastastele, aga kuidagi juhtus nii, et mängupilt ja tulemused ei olnud kohati absoluutselt omavahel tasakaalus. Kohati tegime väga häid asju, aga mängu lõpus oli seis tablool pettumust valmistav. Asi oligi tegelikult väga väikestes detailides kinni. Eks võibolla loogiline olekski mõelda, et peamiseks põhjuseks oli ettevalmistuse puudulikkus ja sellest tulenev meeskonna kokkumängu otsimine.
Kui närvis ja ebakindlad mängijad ise olid tagasihoidlike tulemuste valguses ja kas mitterahuldav tabeliseis mõjutas mängijate omavahelisi suhteid või tööd treeningutel?
Omavahelisi suhteid ja tööd treeningutel see ei muutnud. Me ei läinud paanikasse ja jätkasime tööd samamoodi edasi. Teadsmine, et kui oleme sihikindlad ja säilitame rahu, siis tulevad ka lõpuks võidud. Kui hakkasime tabelis tõusma, siis saabus veelgi suurem enesekindlus, sest on loogiline, et kui mängudes oleme edukad, siis mängijate enesekindlus kasvab ja asjad tulevad lihtsamini ning paremini välja.
Mis siis järsku juhtus? Kus ja kuidas käis see klõps, et äkitselt hakkas peaaegu kõik välja tulema?
Väga suur osa tulemuste ja meeskondliku enesekindluse kasvus oli Reio Laabusel, kes hakkas pärast vigastust vaikselt järjest enam mänguaega saama ning väljakul meid rohkem siduma, samuti loksusid paika need eelmainitud väikesed detailid ja kuidagi iseenesest hakkasid positiivsed tulemused aina tulema ning enesekindlus ja usk endasse kasvas. Tegelikult võiski selle asja taga olla see, et nii treenerid kui ka klubi korrutasid meile, et kõik on korras, tehke oma asja ja me usume teisse.
Kuidas klubi tervikuna teie rasketele ja seejärel headele aegadele kaasa elas? Kas oli tunda ka mingisugust survet klubi juhtkonna poolt?
Klubi ja juhtkond olid terve hooaja vältel meie seljataga. Olen ka varem välja öelnud, et juhtkond säilitas rahu, ei hakatud kedagi vallandama ega paaniliselt täiendusi otsima ning lasti treeneritel ja võistkonnal rahus tööd edasi teha. Tõsi, eks pidin ka mina treeneritega maha istuma ja arutasime põhjuseid, miks tulemused järgi pole tulnud. Siiski uskusime endiselt meie tehtavasse töösse ning paanikat kui sellist polnud - vähemalt mina seda ei tunnetanud.
Hooaja teises pooles liitus Tammeka publikuga üsna suur ja häälekas välistudengitest koosnev fännirühmitus. Palju selline kõva kaasaelamine üldse juurde annab ja palju seda ise väljakul olles märagata on?
Väga palju annab juurde. Mina ise tunnen arvuka ja hääleka publiku ees palju suuremat vastutust oma soorituse ees. Näiteks, kui mängisime hooaja lõpus, nädala sees, hilisõhtul, külmas ja pooljäises Viljandi kunstmurul karikamängu, siis ei saanud kuidagi jalga lõdvaks lasta ning tuli hambad ristis võit võtta ning kohale sõitnud toetajatele head emotsiooni pakkuda. Sellel õhtul ei olnud kaotamine Viljandile minule mitte mingisugunegi optsioon.“
Foto: Jana Pipar
Ise tegid statistiliselt täiesti korraliku hooaja, aga millised olid need kaks hetke kui tunne oli kõige sandim (et enam hullemaks minna ei saa) ja kõige ülevam (et nüüd võime kõigle ära panna)?
Individuaalses plaanis oli hooaja raskeim hetk, kui sain inimestelt, kelle arvamust väga hindan, kriitikat oma mängus tehtavate soorituste eest ning kaotasin paariks mänguks põhikoosseisu koha. Tegemist oli minu jaoks uue olukorraga ning pani mind nii vaimselt kui ka füüsiliselt proovile, kuidas sellega toime tulla ning pidin endalt küsima, et mis on mu järeldused sellest olukorrast ja millised on minu edasised tegevused, et olukorda enda jaoks muuta. Igatahes, hakkasime koostöös treeneritega minu mängu uusi kihte lisama ning minu hinnangul oli paranemismärke juba hooaja lõpus näha.
Suurepärastest momentidest meenub kõigepealt suvel võõrsil Flora vastu saavutatud võit. Flora oli eelnevalt väga heas hoos ja Euroopas hästi esinenud, kuid siis tulime meie ja suutsime Florat nende koduväljakul võita.
Teise hetkena meenub mulle kolm mängu enne hooaja lõppu treenerite ja mängijate vahel toimunud vestlus meie eesmärkidest. Meil oli jäänud veel mängida karikavõistluste mäng võõrsil Viljandiga ning liigamängud Paide Linnameeskonna ja Nõmme Kaljuga. Hooaja keskel püstitatud eesmärkide täitmiseks (karikavõistlustel mängus püsimine ja Premium liiga 5.koht) tulnuks järgnevad kolm mängu kõik võita. Leppisime jutuajamisel kokku, et kuigi oleme juba päris okei hooaja teinud, saame me hooaja lõplikult kordaläinuks lugeda, kui kõik need kolm viimast mängu võidame. Ei olnud lihtsad mängud, aga suutsime need võidud võtta ning eesmärgid täita. Kahju, et hooaeg lõppes, sest olime heas hoos.
Eeldusel, et Tammeka säilitab suuresti oma praeguse koosseisu, siis mida võiks loota ja oodata järgmisest hooajast?
Mina isiklikult ootan väga karikavõistluste järgmisi ringe. Mäletan kui olime 2017. aastal karikavõistluste finaalis. Mäletan seda atmosfääri ja tunnet, et mängime millegi suure peale. Loodame sealt kolme võitu ning euro-unistuse täitumist.
Meil on mõnusalt tasakaalus meeskond. Hakkavad tekkima juba üsna suurte kogemustega mängijad ja altpoolt tuleb andekaid ja eeldustega noori aina peale. Usun, et oleme järgmine aasta sama koosseisuga veelgi paremad kui sellel aastal. Loodetavasti lisandub ka stabiilsust ning kindlasti proovime senist arengut jätkata, et tõuseme igal järgneval aastal ühe koha võrra turniiritabelis. Eks me anname aru, et iga järgnevat sammu on aina raskem teha, aga eesmärgid peavadki olema kõrged ja ma näen, et meie siiski noores meeskonnas on veel kõvasti potentsiaali.
Ja lõpetuseks kaptenilt sõnum fännidele, klubi liikmetele ja töötajatele!
Tänan siiralt terve meeskonna nimel absoluutselt kõiki, kes üht – või teistpidi Tammeka esindusmeeskonnaga sellel hooajal kokku puutusid ja meid aitasid. Loodan, et suutsime teile kokkuvõtlikult positiivseid emotsioone pakkuda.
Oleme küll hetkeks rahul saavutatud viienda kohaga, aga siiski me ei näe trennides vaeva ainult viienda koha saamise nimel. Teeme kõvasti tööd edasi ning püüame paremaks saada ning tippudele aina lähemale jõuda. Eesti suuruselt teise linna esindusklubi peaks olema kõrgemal kui viiendal tabelireal ja potentsiaali, oskuseid ja sisu on meil võiskonnas piisavalt. Meie anname endast maksimumi. Aidake ka teie meid sellel teekonnal oma maksimumiga!