Kui jalgpallikool Tammeka 1. märtsil 2023 oma esindusvõistkondasid tutvustas, ei teinud naiskonna peatreener Sirje Kapper (tolleaegne Roops) saladust, et Tammeka naistel on ette võetud ambitsioonikas eesmärk- tuua klubile esimene täiskasvanute ja naiste meistriliiga medal. Optimismiks oli põhjust, kuna naiskonnaga olid liitunud mitmed Eesti mõistes väga heal tasemel mängijad ja ka klubi enda kasvandikud ning senised naiskonna liikmed olid ühe aasta vanemaks ja kogenumaks saanud ning kiirelt arenevad noored, olid saavutamas lõpliku küpsust, et täiskasvanute jalgpallis jalga kinnitada. Samuti oli Tammeka esindusnaiskonnal kasutada igapäevaselt Eesti mõistes vägagi hästi mehitatud taustajõudude kollektiiv, mis lisaks Sirjele koosnes veel kahest abitreenerist ja füsioterapeudist.
Autor: Liisi Troska/ jalgpall.ee
Kui hooaja esimesel poolel joosti vakantsele pronksmedalile üsna võrdselt võidu koos Tabasalu ja Kalevi naiskondadega, siis meistrivõistluste viimasel veerandil panid Tartlannad oma paremus kindlalt maksma ning soliidse vahega järgnevate ees ka kolmas koht kindlustati.
Lisaks ajaloolisele kolmandale kohale, purustati Tammeka naiskonna punkti- ja resultatiivsusrekordid. Samuti tulid nii liiga parimaks hinnatud väravavaht kui ka parim juunior just Tammeka naiskonna ridadest. Äärmiselt rõõmustav oli ka, et suur osa esindusnaiskonna liikmetest olid ka seotud erinevate täiskasvanute- ja noortekoondistega, kus osalemine murdis tavarutiini ja andis juurde kvaliteetseid treening- ja mänguminuteid.
Autor: Liisi Troska/ jalgpall.ee
Lisaks edukale meistrivõistluste hooajale, mängis naiskond edukalt ka karikavõistlustel, kui jõuti välja finaali, kus seekord küll tuli napilt vastastele alla jääda, aga kordaminekuks võib lugeda ka seda tulemust.
Nüüd avab peatreener intervjuuvormis pisut täpsemalt neid tahke, mis numbrite ja tulemuste taha jäid ning annab aru, et miks siis läks täpselt nii nagu läks.
Kuna Sirje hindab tulemust ennekõike kui võistkondliku saavutust, siis sihilikult ei nimeta me intervjuus ühtegi mängijat või treenerit nimepidi vaid räägime võistkonnast ja selle liikmetest kui ühest tervikust.
Autor: Katariina Peetson/ jalgpall.ee
Olid hooaja alguses üsna enesekindel, et just sellel aastal võtate medali ära. Ava pisut tagamaid, et millel põhines Sinu optimism ?
“Viis aastat tagasi kui võtsin vastu pakkumise hakata esindusnaiskonna peatreeneriks, võtsin kindlaks eesmärgiks jõuda medalile järgmise viie aasta jooksul. Eelmiste aastate jooksul olime väga palju igapäevaselt vaeva näinud ning noored, kellega oli tehtud mõtestatud ja järjepidevat tööd olid jõudnud olukorda, kus juba olemasolev saavutatud tase, lubas täiskasvanute jalgpallis võrdväärselt kaasa rääkida. Samuti ei saa mööda vaadata meiega liitunud täiendustest, kes kindlasti naiskonnale ühe käigu lisasid. Olime heas mõttes kompott nooruslikust uljusest ja kogemustest. Moraal oli äärmiselt hea ja igapäevaste treeningute intensiivsus ning kvaliteet kõrged. Mis aga kõige tähtsam- naiskond uskus ka ise, et medal on reaalne ja nende ootused ja valmidus panustada ühtisid treenerite omadega. Kõike neid aspekte arvestades, olingi üsna kindel, et see kooslus on medali peale mängimiseks valmis.”
Peatusid põgusalt treeneritel. Sul oli käsutada Eesti naiste jalgpalli kohta üsnagi kadestamisväärse suurusega taustajõudude meeskond. Kui suur oli nende roll teie edus ja milline oli teie omavahelist tööjaotust ja suhtlust ?
“Minu abiliste panust naiskonna edusse on võimatu alahinnata ja nende poolne tugi minule oli äärmiselt suur. Juba aasta alguses panime koosolekutel paika treeneritemeeskonna iga liikme igapäevased ülesanded ja vastutusalad. Võin väita, et kokkulepped pidasid ja kõik täitsid oma ülesandeid kuni hooaja viimase mängu lõpuvileni.
Sarnaselt oma mängijatega usaldasin oma staffi täielikult ja proovisin alati arvestada nende arvamuste ja ettepanekutega. Kaasasin neid võimalikult palju kõigisse oma ideedesse ja plaanidesse. Arvatavasti just selline pidev üksteisega suhtlemine ja arvestamine lõigi olukorra, kus kogu treenerite meeskond oli ühe asja ja eesmärgi nimel maksimaalselt panustama, mis omakorda jõudis ka mängijateni, kes ei soovinud treeneritele alla jääda.”
Autor: Katariina Peetson/ jalgpall.ee
Kas treeningtingimused ja kõik muud olud toetasid Teie teed püstitatud eesmärkide poole ?
“Tingimustest rääkides ei saa üle ega ümber eelmisel aastal valminud Annemõisa jalgpallihallist. Kuigi sealne väljakuruum oli meie jaoks limiteeritud ja hallis viibitud treeningtunde oleks võinud veelgi rohkem olla, aitas halli olemasolu meie ettevalmistuse õnnestumisele kõvasti kaasa ja vähendasime talvist mahajäämust, mis igaastaselt meil tekkis võrreldes hallis treenivate konkurentidega. Kuid hallitreeningute lisandumine esitas meile ka mitmeid väljakutseid, kuna varasemast erinevad olud sundisid meid ümber tegema kõik tavapärased ettevalmistusplaanid sest tavalised talvised koormused ja kiirused olid võrreldes halli pakutavatega lihtsalt niivõrd erinevad. Lihtsustatult, oli äärmiselt “hea” võimalus kasu asemel hoopis kahju teha ning järsult paranenud tingimuste tõttu hoopis kuskil üle forsseerida. Kuid kuulasime mängijaid, nende kehasid ning enesetunnet ja kokkuvõttes arvan, et hallis me nö. üle ei pannud ja ühtegi suuremat vigastust ettevalmistusperioodilt ülesse ei korjanud.
Äärmiselt suure tähtsusega oli see, et saime terve hooaja jooksul piiramatult kasutada Tammeka isikliku jõusaali Sepa staadioni kõrval. Jõusaali regulaarne kättesaadavus on igale jalgpallurile väga suur asi ja kõik naiskonna mängijad said jooksvalt hoida lihastoonust ning tegeleda vigastuste ennetamisega grupiga koos kui ka individuaalselt, endale sobivatel aegadel.
Alahinnata ei saa ka võimalust treenida suvisel ajal murul, mis on tegelikult väga suur privileeg ning mis tuleb välja teenida. Naiskond on selle võimaluse eest äärmiselt tänulik. Suureks abimeheks oli ka Spiideo videosüsteem, mis aitas meid treeningute ja mängude analüüsimisel. Kui mängijatel on ennast ja oma sooritust võimalik visuaalselt järgi vaadata ning analüüsida, avab see suurepärase võimaluse arenguks. Just tänu Spiideole olid ka kõik selle aastased Tammeka naiskonna Sepa staadionil toimunud kodumängud soovijatele tasuta nähtavad.”
Kas oli hooaja jooksul ka mingeid eriti meeldejäävaid positiivseid või negatiivseid hetki või emotsioone ?
“Ütlen üsna ausalt, et raskeid hetki ei olnudki. Isegi mõned tulemused, mis ei olnud päris need, mis vaja, ei tekitanud negatiivseid tundeid. Olime kogu aeg oma eesmärkide täitmisega graafikus ja ühtegi negatiivset mõtet küll pähe ei tulnud.
Positiivselt meeldejäävatest hetkedest tooksin välja karikavõistluste poolfinaali, kui alistasime Tabasalu 1-0 ja kindlustasime koha finaalis Eesti rahvusstaadionil. See mängujärgne õnnetunne jääb mulle eluks ajaks meelde. Teiseks ülevaks hetkeks oli 5-1 võit Saku üle, mis kindlustas meile, Tammekale ja ka Tartule esimesed taasiseisvumise järgsed medalid täiskasvanute meistrivõistlustel. Samuti tuli mulle rõõmupisar silma siis, kui naiskond oma viimases mängus Tallinna Kalevi vastu läks 1-0 juhtima ja välja võeti plakat “Aitäh Sirje”. Õnn ja kurbus käsikäes- äärmiselt kaunis hetk.”
Autor: Liisi Troska/ jalgpall.ee
Mis siis ikkagi lõpuks edu tõi ?
“Edu tõi võistkondlik pingutus terve hooaja vältel. Üksteise toetamine rasketel hetkedel ja üksteisele meeldetuletamine, et miks me midagi teeme. Iga meie trenn oli planeeritud eesmärgiga saada hooaja lõpus medal kaela. Kogu selle edu põhikomponendiks oli usk ja usaldus iseendasse ja võistkonda.
Igal meie võistkonna liikmel oli edus oma roll ning iga mängija oli meie jaoks väga oluline. Mängijad, kes liitusid meiega hooaja alguses tõstid kindlasti trennis konkurentsi ja taset, kuid meie enda mängijad aitasid uutel tulijatel valutult kohaneda ja teha neil suurepärase hooaja.
Kõik meie enda noored lõpetasid hooaja paremate jalgpalluritena kui nad seda alustasid. Kõigi nende eesmärgiks oli saada võimalikult palju jalgpallilisi kordusi platsil ning selle läbi õppida. Olen treenerina alati jätnud mängijatele võimalise eksida ning julgustanud neid proovima uusi asju ning toetanud neid igal sammul - see on noori kindlasti palju aidanud, sest nad on alati teadnud et neil on treener kes neisse usub ja neid toetab. See kehtib kõigile mängijatele olenemata vanusest ja kogemusest. Eks kvaliteetsed trennid, õnnestunud kooslus ja üksteist toetav ja usaldav kollektiiv ongi need märksõnad, mis meie selleaastast eduvõtit iseloomustaksid.”
Autor: Liisi Troska/ jalgpall.ee
Teatavasti oled otsustanud uuest aastast pühenduda ainult Eesti rahvusnaiskonna juhendamisele ja võtad klubilistest tegevustest pausi. Kui keeruline oli paralleelselt kahel toolil istuda ja kui palju uuest aastast Sinu elukorraldus muutub ?
“Ei saa öelda, et kahte asja ajada ülikeeruline oleks olnud. Kui tööd ja tegemised piisavalt aegsasti planeerida ja organiseerida, oli kõik kenasti tehtav, Omamoodi oli see rahvusnaiskonnale ka kindlasti kasuks, et olin igapäevaselt ninapidi ka kohalikus klubijalgpallis sees ja paljud koondislased olid kogu aeg silma all nähtavad.
Kuid nüüd tahan proovida nii, et teen tööd ainult ühe projektiga, kuhu sisse saan kogu enda energia panna. Muutub ennekõike iganädalane rutiin, kuna ei pea nädalat alustama plaanide tegemisega nädalavahetuse liigamänguks vaid saan keskenduda pikemaaegsetele eesmärkidele.”
Sul oli üldse tore aasta, kuna lisaks sportlikele õnnestumistele abiellusid ka Sander Kapperiga. Kuidas Teie perelu välja nägi ja milliseid kompromisse tuli teha, kui Sina tegid treeneritööd Tartus ja Tallinnas ja Sander mängis ning treenis Pärnus ?
“Mina jäin töökohustuste tõttu Tartusse ning Sander kolis aasta alguses Pärnusse. Oli küll keeruline sõita iga nädal Pärnu ja Tartu vahet, kuid saime selle kenasti jooksma. Aasta esimesel poolel sõitis Sander rohkem ja teisel mina. Oleme alati üksteist toetanud ja teeme seda kindlasti ka edaspidi. Toetame üksteist oma unistuste saavutamisel ning vahest tuleb hetki kus on vaja leida kompromisse nagu näiteks elada teatud perioodi erinevates linnades. Olen väga tänulik, et mul on kõrval nii toetav abikaasa!”