Tere!
Tänaseks päevaks on mul poiss intensiivselt jalgpalliga tegelenud 2 aastat ja mõned kuud peale. Ujumise ja kergejõustikuga on ta tegelenud küll märksa pikema perioodi, kuid võib öelda, et treeningmahu osas on kindlasti jalgpall eelpoolmainitud spordialadest tänaseks juba ammu möödunud. Lisaks lugematu hulk võistlusi ja turniire. Samas paljude võistkonnakaaslaste staaž on kordades pikem, sest nad alustasid väga noorena, juba lasteaias.
Möödunud aasta kevadel potsatas postkasti kiri klubi poolt, pakkudes võimalusi personaaltreeninguteks. Kuivõrd toona oli paljudes tehnilistes oskustes võrreldes omaealiste palluritega kõvasti arenguruumi ja minu kesised jalgpallialased teadmised polnud poisile ka suureks abiks, siis tundus eratreeningute võimalus meile huvitav. Kuna huvi jalgpalli vastu poisil suur ja ühelegi sportlikule tegevusele üldiselt „ei“ ütlema ei kipu, siis saigi ühendust võetud ühe klubi treeneriga ja proovi tehtud. Kuna selline treenimise formaat lisaks põhitrennidele poisile meeldis, siis on ta käinud erinevates individuaaltreeningutes tänaseni.
Mida siis jalgpalli personaaltreeningud reaalsuse tähendavad? Esiteks ei pruugi need olla sõna otseses mõistes personaalsed, kus osalevad vaid treenitav ja treener. Tihti tehakse seesuguseid treeninguid väiksemates gruppides, 2-3 mängijat. Kuna jalgpall on ikkagi meeskonnamäng, kus koostööl on oluline roll, siis annab väiksemas grupis treenimine palju juurde. Üksinda jalgpalli treenimine on võibolla natuke sarnane teema nagu üksinda poksimine – tehnikat ja füüsist arendab aga üks oluline komponent nimega vastane on puudu. Samas ka miniatuurses grupis on ikkagi tegemist individuaalse lähenemisega, kus tähelepanu igale mängijale jagub kogu treeningu vältel. Põhitrennides on grupp suur, tavaliselt 15 poisi ringis ja ei ole treeneril puht füüsiliselt aega kõikide individuaalsete teemadega tegeleda.
Personaaltreeningud on minu meelest hea viis alustuseks saada baastehnilised oskused paika – kuidas lüüa, sööta, omaks võtta, triblada, kaitsta. See on isegi koht, kus mingi hetk on täiesti üksinda koos treeneriga treenimisest kasu. Kuid lõputult sellises formaadis treenimisel läheb tootlus tehtud investeeringult aja jooksul väiksemaks. Selliseid rutiinseid kordustega harjutusi saab mingi aja pärast teha täiesti iseseisvalt või siis koos diletandist lapsevanemaga, kelle peamiseks rolliks on üheskoos treenimisest rõõmu pakkumine ja palli ette viskamine ning söötmine. Väiksemas mikrogrupis treenides läheb harjutuste hulk mitmekesisemaks ja keerulisemaks. Saab treenida väiksemaid mängulisi fragmente, kus on olemas ka meeskonnakaaslased ja vastased. Mõnda treeningut kõrvalt vaadates on silma paistnud, et oluline koht on ka vestlustel, kus mõningad asjad põhjalikumalt lahti mõtestatakse.
Eratreeninguid ei pakuta ainult väljakumängijate oskuste parandamiseks, olemas on ka spetsiaalsed treeninggrupid väravavahtidele. Väravavahi karjääritee ei ole poisil küll esimeste valikute hulgas, kuid vahelduse mõttes ja silmaringi laiendamiseks käib ta regulaarselt ka väravavahtide grupis kaasa tegemas. Võimalik, et seal on huvitav käia sellepärast, et seal on harjutused hoopis teistsugused aga võibolla aitab sellele kaasa, et treeneriks on klubi esindusmeeskonna väravavahtide treener Mait Toom. Igal juhul on näha, et meie grupi põhiväravavahtide oskused on lühikese ajaga märgatavalt paranenud ja usun, et ka minu poisil see kogemus mööda külge maha ei jookse. Kui põhiväravavahid rivist väljas, siis on ta valmis kindad kätte tõmbama ja puurilukuks olema.
Personaaltreeningute puhul on positiivseks küljeks kindlasti see, et treener saab teha harjutuste kava täpselt treenitava profiili järgi, sõltuvalt sellest milliseid elementidele on vaja rõhku panna. Kuna põhitreener ja personaaltreener on erinevad, siis tuli kasuks ka see, kui treenerid omavahel suhtlesid – see andis kindlasti õiget fookust sellele eraviisilisele tegevusele. Lisaks on personaaltreeningutes võimalus vähem viilida – kui harjutust korralikult ei tee või midagi on valesti, siis paistab see kohe silma. Kindlasti on võimalik saada eratrennides rohkem intensiivsust ja rohkem kordusi erinevate harjutuste käigus, nii et mõnigi kord on treeningu järgselt tunda, et kõvasti on pingutatud ja higistatud.
Positiivne on see, kui treeningpartnerid on samast grupist – kindlasti teeb hea seltskond kogu protsessi lõbusamaks aga samas tekitab parema teineteisemõistmise omavahel. Olen tähele pannud, et mõningad treeningus läbi tehtud elemendid on rakendunud mõned päevad hiljem ka võistlusmängus. Näiteks, kui harjutati seinasöötu, siis eratreeningus osalenud poisid rakendasid neid oskusi ka päris mängus omavahel ning seda oli tore vaadata ja tundus, et nad ka ise nautisid seda väikest eduelamust. Usun, et see tekitab motivatsiooni nendes endas, et treenimise ja tulemuste vahel on tõepoolest üsna tugev seos.
Rääkides väljakutsetest seoses eratreeningutega, siis kindlasti on esimeseks sobiliku aja leidmine. Hommikuti on lapsed koolis ja tihti juhtub, et ka treenerid on mõne õppeasutuse hingekirjas ja hommikuti hõivatud. Pärastlõunasel ajal algavad treeneritel põhitrennid ja kui neil juhtub olema vaba päev, siis võib jällegi probleem olla vaba väljakunurga leidmisega, sest Tartus on teatavasti jalgpallurite tihedus ühe väljaku ruutmeetri kohta Eesti Vabariigis üks suuremaid. Tihtilugu tekivad kõigile osapooltele ja infrastruktuurile ühised vabad augud nädalavahetustesse, kuid hooaja sees kipuvad seal olema just erinevad võistlused ja turniirid nii poiste kui treenerite vaatenurgast. Seega on olnud päris mitmeid perioode, kus personaaltreeningud on pausil olnud.
Nagu kõik individuaalse lähenemisega asjade puhul, pole ka personaaltreeningud väga soodsad – paar eratreeningut võrdub rahalises mõttes juba terve kuu põhitreeningute tasuga. Sellega peab arvestama. Eratreeningud ei ole kindlasti aseaineks põhitreeningutele suures grupis. See lihvib küll individuaalseid oskusi, mis kitsastes situatsioonides annavad juurde, kuid kokkuvõttes jalgpallurit see sinust ei tee. Mida aasta edasi, seda suuremaks muutub väljak, platsil on korraga rohkem mängijaid ja seda meeskondlikumaks muutub mäng ja grupina tegutsemise oskused tõusevad järjest rohkem esiplaanile.
Kindlasti ei ole mõtet lapsel käia personaaltreeningutes, kui ta ise seda ei taha. Siis ei ole tegemist enam lapse huvialaga vaid väikese kodaniku selja tagant paistavad välja pigem lapsevanema ambitsioonid ja soovmõtlemine. Kui aga huvi olemas, siis kindlasti annab oluliselt juurde ja seda on silmaga näha. Siin aasta jooksul olen näinud päris mitut väravat, milles on otsene seos paranenud palli omaksvõtmise ja oskuslikuma löögitehnikaga. Lisaks võiks olla eratreeningute puhul olemas ka väike ühiskondlik moment – teatavasti pole treeneritöö just kõige kõrgemalt tasustatud ametite hulgas Eestis, seega on läbi eratreeningute võimalik veidi ka toetada ja tunnustada nende tööd.
