Sirje ja Renate, trennid on Tammeka naiskonna jaoks uuesti alanud! Milliseid tundeid 2+2 trennid tekitasid ja nüüd sellel nädalal täiskontaktsed nö tavatrennid ? Kas oli ka mingeid muutusi märgata võrreldes karantiinieelse perioodiga?
Sirje: Väga tore oli mängijaid taas päriselt näha ja nendega suhelda. Ausalt, kartsin hullemat, kuid pilt oli päris hea. Mängijad kohanesid üsna kiiresti uute tingimustega. Õhus oli ka palju elevust ja pärast trenni oli kõigi nägu naerul. Endal oli ka veidi veider tunne taas platsil olla ja võistkonda juhendada - esimesel kontakttreeningul oli tunne nagu teeks jälle mõnda praktilist eksamit. Midagi silmakriipivat esimeses mängutrennis ei täheldanud ning tundub, et mängijad on eriolukorra ajal kenasti kavasid järginud.
Renate: Kuna polnud tiimiga juba pikalt trenni teinud, siis alguses need 2+2 trennid oli ikka väga toredad. Rasked, aga hea meel oli tiimiga koos trenni teha. Ja kui lubati täiskontaktiga teha siis ilmselgelt oli tuju hea, sest sai jalgpalli mängida. Eks esimene täiskontaktiga trenn oli natuke rabe, aga muidu suurt muutust ei näe. Viimasest 2+2 trennist on hästi meeles, kui trenni lõpus oli fitness-jooks ja Kreete Õun suutis viimase jooksuga veel tempo kõigil korralikult kõrgeks ajada!
Kuidas eriolukorra ajal individuaalsed trennid läksid? Oli mingeid probleeme motivatsiooni, vigastuste või millegi muuga?
Sirje: Mängijad olid eriolukorra ajal väga kohusetundlikud ja täitsid kenasti kavasid. Korraldasime ka ühiseid ZOOMi treeninguid ja koosolekuid, et üksteist täitsa ära ei unustaks. Kogu see olukord olid mängijatele väga suureks proovikiviks, kuna nad vastutasid suuresti ise oma füüsilise vormi säilitamise eest. Kindlasti esines mängijatel perioode, kui puudus motivatsioon jälle jooksma või üksi palli taguma minna, kuid nad siiski suutsid ennast piisavalt sundida, et see ära teha. See on mängijale väga suur väljakutse - teha midagi siis, kui tegelikult üldse ei taha. See näitab mängija sisu ja tundub, et meil seda sisu jagub!
Renate: Alguses kui staadionid olid avatud, siis ei olnud hullu midagi. Sain õnneks poiss-sõbraga koos teha intervalle ja tehnikat, hiljem aga läks keeruliseks. Natuke tuli tüdimus ka peale, sest kavad olid üpris sarnased ja väga rasked, kuid õnneks suutsin end motiveerituna hoida, sest teadsin, miks ma neid kavasid tegema pean. Vahepeal oli lihtsalt raske trenniga alustada, aga kui algus oli juba tehtud, läks kõik ladusalt! Ma ei saaks öelda, et kavad oleksid meeldinud, sest jalgpalluritele kui võistkonnamängijatele on iseenese omaette sundimine maksimaalseks pingutuseks keeruline ja lihtsalt jooksmine on vähestele jalgpalluritele meeltmööda. Samas tean, et sain seda tehes paremaks mängijaks.
Sirje, kas kavad tegid sa ise või said abi kolleegidelt?
Sirje: Kavad koostasin ise, üritasin mängijatele pakkuda võimalikult palju vaheldust. Muutsin küll iganädalaselt kavade kujundusi, et mängijatel oleks iga nädal midagi teistsugust ja huvitavat, aga paratamatult olid mõned korduvad harjutused, mis oli vaja igal juhul ära teha. Vigastatud mängijate kavade korigeerimise eest hoolitses Hannagret, võistkonna füsioterapeut, kes kohandas kavasid vastavalt mängijate hetkeolukorrale.
Kuidas eriolukord teie enda psüühikale mõjus?
Sirje: Esimesed kaks nädalat läksid kenasti, iga nädal lootsid, et järgmine nädal saab juba trenni teha. Alates kolmandast nädalast oli keerulisem ja pidi veidi teise nurga alt asjale lähenema. See aeg aitas veelgi enam mõista, kui tähtis on mängijatega suhtlemine ning iga indiviidi märkamine võistkonna sees.
Renate: Treeneriga suhtlesin vist korra nädalas kindlasti, kas siis telefoni teel või kirjutades. Samamoodi kaasmängijatega proovisin suhtlust üleval hoida, uurisin kuidas kellelgi läheb ning kuidas enesetunne on. Kui keegi oli märkinud, et on vigastatud või ei saanud trenni teha, siis uurisin, milles asi. Kindlasti mõjus eriolukord positiivselt selles mõttes, et kui olime kavaga jõudnud juba sellisesse punkti, kui intervalljooks oli juba füüsiliselt väga raske, siis suutsin end vaimselt ikkagi lõpuni suruda. Ehk õppisin rasketes olukordadest kõik andma ja ei andnud alla! Lisaks olid ühised ZOOM trennid korra nädalas, mis kindlasti andsid väga palju motivatsiooni juurde ja tore oli kõigiga „koos“ jälle trenni teha
Kas tegite ka mingeid erilisi trenne/väljakutseid?
Sirje: Tegime tüdrukute süsteemi siseselt erinevaid väljakutseid, et võistkonna vaimu üleval hoida ja nende tuju ning motivatsiooni tõsta. Tundus, et see oli neile hea vaheldus. Põhiliseks motivatsiooniks oli alati võistkond ise. Naiskonnaga oleme viimase pooleteise aasta jooksul väga palju vaeva näinud, et mingil hetkel naiste Meistriliiga esikolmikut ohustada ja ei taha, et kogu see vaev nulli jookseks. Üritasime fookust jalgpallil hoida, et üleminek eriolukorrast tavaolukorda läheks sujuvamalt.
Renate: Juurde tegin enda positsioonispetsiifilisi tehnilisi elemente ja lisaks jõudu. Eriti päevadel, kui treeneri antud kava järgi trenni ei olnud, siis proovisin midagi teha, et õhtul kodus olles ei avastaks, et terve päev lösutasin lihtsalt diivanil.
Kuidas tegutses terve tüdrukute süsteem? Kas mõtlesite kavasid koos välja või lähtusite mingitest muudest juhtnööridest?
Sirje: Tüdrukute süsteemis arutasime tihti oma trenne koos läbi ja arutasime üheskoos mõtteid. Analüüsisime, mis toimib ja mis mitte. Õppisime üksteise vigadest. Kuna meil klubis on kõikide gruppide trennid kõigile kenasti nähtavad, siis saime mõtteid ka teistelt treeneritelt. Arutasime ka ZOOM keskkonnas klubi üldkoosolekuil erinevaid mõtteid treeningute koostamise kohta. Lisaks naiskonnale toimusid ka tüdrukutel ZOOM treeningud ja koosolekud. U17 tüdrukute koosolekul „käisid külas“ esindusnaiskonna mängijad ja ka üks naiste A-koondise mängija. Tüdrukud said neilt uurida, kuidas nemad eriolukorraga toime tulevad ning mõistsid, et hetkel on kõik jalgpallurid samas seisus.
Mis seisus naiskond on? Kas pidite ka hooajaeelseid eesmärke kohandama?
Sirje: Hetkel on veel vara öelda, mis seisus me võistkondlikult täpselt oleme (oleme hetkel ainult ühe kontaktse trenni teinud). Mängijad on iseseisvalt enda eest väga head hoolt kandnud ning usun, et paari nädalaga peaksime juba vaikselt tagasi mänguvormi saama. Eesmärgid on samad ja üritame neid sel hooajal kindlasti realiseerida vaatamata eriolukorra sekkumisele.
Renate: Meil on vaja mõned asjad meelde tuletada ja mänguplaani trennides järgida ning usun, et oleme hooajaks valmis! Tundub, et vaimselt oleme kõik veelgi tugevamad ja suudame iseseisvalt ennast rohkem rasketest olukordadest läbi suruda. Kindlasti ka füüsiliselt, sest kavad olid vägagi väljakutsuvad. Eesmärgid on ikkagi samad, aga nüüd tuleb oodata, kunas neid teostama saab hakata. Loodetavasti algavad mängud juba varsti, sest mina olen valmis!