Tammeka kui hariduspealinna eesrindlik esindaja

Septembrikuu oli koolikuu ja Jalgpallikool Tammeka pere on hariduspealinnale omaselt pungil õppuritest ja koolilastest. Lisaks sadadele mängijatele on Tammekas mitmeid treenereid ja isegi üks klubi funktsionäär, kes lisaks mängijate harimisele palliplatsil tegelevad enda täiendamisega ülikoolis. Olgu erialaks kehakultuur, arstiteadus või riigiteadused, Tartule omaselt on kõik kõrgharidust omandavad treenerid leidnud viisi, kuidas ühendada treeneritöö ja alma mater’i nõudlik kuid hoolitsev hõlm.


Tammeka juhatuse liige ja tehniline juht - Ken Viidebaum


Mitmed treenerid on ühendanud kõrgkooliõpingud ja treeneritöö igati loogilise valikuga Tartu Ülikoolis sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis kehakultuuri erialal. Ken-Krister Uuspalu (2011 Must ja Kollane peatreener, 2011 Sinine, 2013 Sinine ja Valge abitreener), Hannes Värs (2009 Sinine ja 2010 Sinine abitreener), Wanda Prost (naisharrastajate peatreener, 2011 Kollane abitreener) ja Kevin Krünvald (väravavahtide treener) on läinud just seda teed. Uuspalu ja Krünvald tunnistavad, et saavad igapäevaselt rakendada koolis õpitut treenerina, aga ka vastupidi – klubis ja mängijate peal õpitut on võimalik rakendada ja seoseid luua ka koolis. Inimestega töötades ja neid sportlikus mõttes arendades on väga olulisel kohal nende organismide töömehhanismide mõistmine – nii füsioloogilises kui ka psühholoogilises võtmes. Uuspalu nendib, et see on üks viise, kuidas ülikooliõpingud tema treeneriametit otseselt täiendab: „Saan väga palju teadmisi inimese organismi ehitusest ja talitlusest. Samuti õpin psühholoogiat ja erinevaid käitumisviise varieeruvates (spordi)olukordades.“ Ka Värs tõstab esile koolis omandatud teadmised inimese füsioloogiast, psühholoogiast ja treeningõpetusest. Ta lisab, et need teadmised aitavad tal treeningul hõlpsamalt jälgida mängijate arengut, valmistada ette treeninguid ja läbi koolis läbiviidud praktiliste ülesannete on ta enda enesekindlus treenerina tõusnud: „Olen suutnud sõnastada endale treeneritöös kasutatava treeningfilosoofia selle kohta, milline treener ma sooviksin olla ja saanud parema idee sellest, mida ma soovin tulevikus teha!“ Värs lisab, et oma treeninggrupi olemasolu hõlbustab õpingute läbimist, sest ta saab sportliku eriala praktika raames teha praktikatunde oma gruppide juures.


Sarnast sümbioosi treeneritöö psühholoogilise poole ja oma õpingute vahel leiab Emily Guitor (2016 Sinine, 2015 Sinine ja 2015 Valge abitreener), kes õpib Tartu Ülikoolis bakalaureuseastmes viimasel aastal psühholoogiat. Oluliseks õppetunniks peab ta „kuidas lastega suhelda, kuidas neile läheneda ja tekitada nende jaoks sõbralik ning arengut soodustav keskkond.“ Guitori sõnul saab ta tihti õpingute jooksul omandatut rakendada just palliplatsil ja läbi selle tundnud ära toksilise keskkonna ja suhtlusviisi momente: „Tegelikkuses on neid (momente) väga lihtne ära hoida. Piisab vaid enese harimisest ja õpitu praktiseerimisest - tuleb hoida end tagasi kasutamast harjumuspäraseid väljendeid nagu „miks sa nii teed?“, „teised ju saavad hakkama, miks sina ei saa?“, „miks sulle peab kõike üle kordama?“ jne. Kõik sellised ütlemised tekitavad toksilise keskkonna, mis pidurdab lapse arengut ja alandab enesekindlust. Meie soov on sisendada vastupidist - lasta lastel areneda ja olla enesekindel. Treeneri öeldud pisiasjad ja käitumine loovad keskkonna, kus pannakse alus lapse mina-pildile.“


Inimpsühholoogia mõistmisel ja rakendamisel on seega suur mõju enamikele elualadele, nii toob ka Kristel Vidaja (TU11 ja TU15 peatreener, NML abitreener) välja, et Tallinna Tehnikakõrgkoolis transpordi ja logistika erialal õppides on suur rõhk kommunikatsioonil. „Palju on praktilisi näiteid, kuidas konflikte lahendada ja kuidas panna tiim paremini toimima,“ seostab Vidaja just psühholoogia ainet treeneritööga. Samalaadselt suudab Hardi Häelme (U16 Sinine ja U17 Sinine abitreener) tuua Tartu Ülikoolis riigiteaduste erialal omandatu treeningkeskkonda mängijatega suhtlemise hõlbustamiseks. „Olen mõistnud paremini n.ö. treener-mängija mõjutussuhet – millist mõju ma treeneri kui "juhina" mängijatele avaldan ja vastupidi,“ selgitab Häelme.


Treeneritöö nõuab lisaks psühholoogiale ja treeningõpetusele veel laialdasi meditsiinilisi teadmisi ning muidugi suhtlemisoskust. Kõiki neid teadmisi omandab süvendatult Reti Mänd (TU13 abitreener), kelle erialaks on arstiteadused: „Minu õpingute esimesed aastad on keskendunud pigem just baasteadmistele inimorganismist ja selle funktsioneerimisest, mistõttu meeletult ravida ma oma treenitavaid veel ei oska. Küll aga saan üldiselt väga hästi aru, kui keegi maas pikali on ja nutab, et kas asi on tõsine või on pigem need nn. tähelepanu pisarad. Muuhulgas on meil olnud erinevaid õppeaineid, mis käsitlevad suhtlemist – selles vallas on kindlasti õpingud ja treeneritöö teineteist täiendanud.“


Intelligentsed inimesed suudavad leida ühisjooni kõiges, millega nad tegelevad ja luua seeläbi harmooniline sümbioos erinevate eluvaldkondade vahel. Selliselt toimetab klubi juhatuse liige Ken Viidebaum konsolideerides igapäevaselt usuteadused ja jalgpalli. Viidebaum õpib Tartu Ülikoolis magistriõppe teisel kursusel religiooniuuringute erialal. Oma õpingute käigus on ta saanud seminarides hiilata jalgpallialaste näidetega seostades seeläbi religioossete fenomenide kirgliku olemuse ja jalgpallikultuuri. Kuigi Viidebaumi põhitöö on kontoris, siis jalgpalliklubi juhtimisel on oluline mõista ka inimkäitumist platsil ja selle kõrval: „Tänu omandatud teadmistele koolis, olen nii mõnegi olukorra enda jaoks hoopis uuesti lahti mõtestanud ja mõistnud, miks inimesed on mingit moodi käitunud. Samuti tuleb tööalaselt palju tegeleda just planeerimisega; koolis omandatud oskused metodoloogia ja oma töö organiseerimise osas tulevad suuresti kasuks ka oma igapäevase töö korraldamisel.“


Sarnaselt sellele, kuidas treener peab treeningutel jaotama oma energiat ja tähelepanu laste, harjutuste ning õpetamismomentide vahel, peavad õppuritest jalgpallikootsid jagama oma aega koolipingi ja palliplatsi vahel. Väljakutseid aja planeerimise osas on pea kõigil ülalmainitud treeneritest ja tõhus viis nendega toimetulekuks on prioriteetide seadmine ning väga hea planeerimisoskus. Kristel Vidaja õpib kaugõppes Tallinnas, põhilised järeleandmised on tema sõnul vaba aja ja hobide arvelt. Krünvald, kes lisaks väravavahtide treenimisele praktiseerib ka väravavahi ametit Tammeka III ridades nõustub, et eraelu ja hobid kipuvad töö- ja koolikoormuse kõrvalt kannatama. Teisalt arvab ta, et kuigi ta saab anda vähem trenne kui sooviks või jaksaks, on need sellevõrra kvaliteetsemad. „Ei tasu end veel noores vanuses täiesti ribadeks tõmmata, üritan teha kõike maksimaalselt pingutades ja hingega. Hästi aega planeerides on võimalik edukalt toime tulla mõlemaga ning vahel jääb isegi aega hobidega tegelemiseks. Kaasa aitab ka fakt, kui hobi on samuti seotud Tammeka ja jalgpalliga,“ jääb Krünvald energiliselt optimistlikuks.


Reti Mänd


Arstitudeng ja esindusnaiskonna mängija Mänd tunnistab, et pikkade koolipäevade tõttu on tänavune sügis ohverdusterohke, kuna ühel päeval nädalas kattuvad trenn ja kool, mistõttu mõni treening jääb vahele. Samas toimub tänu sellele aktiivsem trenni järelanalüüs, sest peatreeneriga arutatakse selle päeva trenn hiljem tihtipeale üksipulgi läbi. Mänd on igapäevaselt harjunud kiire elutempoga. „Ma olen päris kindel, et sõbrad, kolleegid ja trennikaaslased enamasti enam ei märkagi, et kipun tihtipeale väikeste hilinemistega kohale jõudma, sest nad juba teavad, et tulen mujalt otse. Eks kõik ole lõpuks planeerimise küsimus ja mingisugused lahendused on alati võimalik leida,“ lisab naine. Sarnaselt Männile peab Guitor vahel harva mõne trenni vahele jätma, et kohustuslikes loengutes või seminarides osaleda, aga muid järeleandmisi siiamaani tegema pole pidanud. „Eks lapsed ikka küsivad ja pärivad, kus treener on, mistõttu üritan oma kooliasjad sättida nii, et loengud ja trennid üksteist segama ei jääks,“ leiab ka tema paindlikke lahendusi igapäevaelu planeerimiseks.


Häelme tunnistab, et tahaks ennast rohkem jalgpallialaselt harida, aga „kuna "võitlen kahel rindel", siis fookus ei saa olla kas ainult treeneritööl või koolil. Kõige suurem ohverdus on väljaspool tööaega, kus enamus aega kulub enda akadeemilisele harimisele.“


Omaette väljakutseks osutub lisaks jalgpallitööle ja haridustee sammumisele olla veel hooliv pereinimene. Viidebaum, kes peab lisaks igapäevatööle kontoris ja magistriõpingutele kandma ka pereisa vastutusrikast rolli, on asja lahendanud just prioriteetide paikapanemisega: „Esimesel kohal on pere, siis töö ja kolmandal kohal hobid – hetkel on kool mulle ennekõike hobi.“ Aga ka tema jõuab efektiivse ja hoolika aja planeerimise juurde tagasi. „Kõik sõltub kui hoolikalt kogu enda tegevus läbi mõelda. Teatud mõttes elan kalendri ja plaani järgi, aga ma vist olengi selline inimene, kellele selline eluviis sobib ja ilma kindla plaanita molutaksin niisama,“ jääb mees tagasihoidlikuks aga põhimõttekindlaks.


Samas Karl Vidaja (TU15 abitreener), kes õpib 4. aastat küberfüüsikaliste süsteemide eriala, ja Uuspalu ei tunneta, et treeneritöö ja õpingud teineteist segaksid – Uuspalu toob põhjuseks päevase õppe ja õhtused treeningud, tänu millele kattuvaid momente ei tekki, Karl Vidaja selgitab oma ajaga toimetulekut väikese treenerikoormusega. Ka Uuspalu abitreener Prost ei tunneta, et oleks pidanud kummaltki poolt suuri järeleandmisi tegema tänu heale planeerimisoskusele: „Tulen sellega väga hästi toime, suudan enda päeva planeerida vastavalt vajadustele.“ Ka Värs täheldab, et kool ei pärsi treeneritööd, kuid vahel on selle tõttu äärmiselt pikad päevad, aga „noor inimene, noor keha!“


Tulevikuplaanide osas on treenerid optimistlikud. Kuna kehakultuuri õppivate treenerite ametipõld ongi otseselt seotud treeneritööga, siis näiteks Krünvald ja Uuspalu on õnnelikud, et ongi juba õige eriala peal ning soovivad pärast lõpetamist just treenerina jätkata. Uuspalu loodab, et lõpetatud bakalaureusekraad kehakultuuri erialal aitab tal veelgi tõsta enda kui töötaja väärtust. Krünvaldi ja Värsi tulevikuplaanidesse kuuluvad ka magistriõpingud. Ka Prost plaanib pikemas plaanis pärast bakalaureuse lõpetamist treeneritööga jätkata ja proovida kätt kehalise kasvatuse õpetajana, aga tema suurem ambitsioon on esialgu keskenduda mängijakarjäärile esindusnaiskonnas ja teenida välisklubi leping, „kus saaksin end nii mängijana kui ka treenerina täiendada.“


Kuigi teistel erialadel õppivatel jalgpalliõpetajatel on igapäevaste eluvaldkondade seostamine pärast kraadi omandamist keerulisem, ei lase nemadki end heidutada. Õde ja vend Kristel ja Karl Vidaja kinnitavad nagu perekonnale kohane nagu ühest suust, et plaanivad pärast lõpetamist erialast tööd leida. Häelme on ettevaatlikum ja tunnistab, et ei tea veel, mis tema ametialane tulevik paari aasta pärast toob, aga jalgpallist loobuda ei kavatse. „Kui elu avab ukse sobivaks erialaseks tööks, siis arvatavasti sealt uksest sisse lähen, kuid treeneritööst loobuda mul plaanis ei ole. Ideaalis tahaksin jõuda mõlemat teha,“ kinnitab riigiteaduste teise aasta bakalaureusetudeng, kes kõrvalerialana veel ka majandust jõuab tudeerida. Ka Mänd ootab veel tuleviku paika panemisega, sest üle kolme aasta meditsiiniõpinguid on veel ees, millele lisandub mitu aastat residentuuri, kuigi lähiajal võiks ta enda sõnul midagi erialast juba proovima hakata. Kindlama kõneviisiga räägib Guitor oma lähiaja kavatsustest: „Pärast õpinguid on kindel plaan leida endale erialane töö, võimalusel juba selle õppeaasta lõppedes. Magistris saaksin end täiendada ja praktiseerida saadud teadmisi, et oma erialal piisavalt pädev olla.“ Naine sõnab siiski, et üritab tulevikus endiselt töö ja õpingute kõrvalt endiselt aega leida treeneritöö jaoks.


Seltskonna ainuke magistrant Viidebaum on ühtlasi ka ainuke vestluskaaslane, kes kinnitab, et erialast tööd ta lähiajal otsima ei hakka, sest ennekõike on õpingud tema jaoks hobi ja trenn vaimule. „Mul juba on üsna huvitav ja väljakutseid esitav töökoht,“ kirjeldab klubi funktsionäär oma igapäevakorraldust. Ta lisab: „Küll aga tegeleksin kindlasti võimalusel nende teemadega edasi ka peale kooli lõppu, sest erinevad religioonid ja inimesed ning nende lahtimõtestamine on see, mis mulle just vaimses mõttes väga meeldib. Ja vaimule tuleb ikka tööd anda, muidu läheb aju hallitama!“

391 views