Tammeka annab au!

Uurisime erinevate generatsioonide esindajatelt, mida nende jaoks au andmine ja Eesti kaitsmine tähendab.



Kõigepealt küsiks kõigilt, mida teie jaoks "Anname au" kuu tähendab?


Ants Laaneots: See on mingi hüüdlause võitja tunnustamisele. ,,Anname au'' räägiti siis, kui keegi on surnud, maetakse, ,,anname au talle'' – kas siis võtame mütsid peast või kui on suurema tähtsusega inimene, siis see tseremoonia on pikem koos paukudega.


Dominic Laaneots: Tegelikult u. 2018. aastani ma ei teadnud, et selline asi üldse olemas on. Peale seda olen ma sellele rohkem tähelepanu pööranud just sotsiaalmeedias. Aga ma ei ütleks, et meil kuidagi eraldi tähistatakse seda kodus.


Ervin Laaneots: Põhimõtteliselt, kui pikaajaline see traditsioon nüüd on? Ongi Eesti ajal tulnud. Ja täpselt nii palju kui me seda uut Eesti aega elanud oleme, täpselt nii palju see traditsioon avalikult eksisteerib. 30 aastat tagasi olid need muutused, sh. Eesti Vabariigi iseseisvuse saamine, väga olulised inimeste elus. Dominicust ei ole midagi rääkida, ta ei näinudki seda. Aga mina nägin, mis toimus siin ’89-’92, oma iseseisvuse liikumised jne. Need on väga tähtsad traditsioonid, mida peame aastast aastasse pikendama.


DL: Tänapäeva noored kasutavad enamasti sotsiaalmeediat; näiteks Youtube’i ja Instagrami kanaleid ning meil on võimalus neile edastada infot, et nad vähemalt pööraksid sellele tähelepanu. Tegelikult paljud noored ei pane nii palju tähtsust sellele, mis toimus varem ja mis toimub praegu, aga meie saame seda olukorda parandada.


EL: Iga sellise tähtpäevaga on, et sa pead aru saama, miks see üldse on. Me peame aru saama, mida me tähistame. Mis juhtus, kuidas asi ajalooliselt arenes. Ajalugu ei ole ju must ja valge. Meile püüti kunagi selgitada, et on valge ja on must ajalugu ja rohkem värve pole. Tegelikult on värve tuhandeid.


Ervin ja Dominic, teie jaoks siis „Anname au“ kuu seostub pigem taasiseseisvumisega?


EL: Me peame seda traditsiooni ikkagi siduma tänase päevaga. See arusaam ja traditsioon tekkis tegelikult ju alates 1989.


DL: Tegelikult seda saab seostada ka lihtsalt Eesti inimestega. Sa ei pea välismissioonil käima, et oma riiki kaitsta. Sa võid teha seda ka oma käitumisega ja suhtumisega teistesse inimestesse.


Dominic Laaneots esindusmeeskonna eest Tartu aud kaitsmas.


Kas kaitseväel ja spordil võiks olla mingi eriline suhe? Füüsilised nõudmised mõlemale on väga suured.


AL: Ükski sõjavägi ei saa olla ilma füüsilise ettevalmistuseta. Tsiviilinimesed ei kujuta ette missugune psüühiline-füüsiline koormus on reaalses sõjaolukorras. Kui on mingid operatsioonid, need käivad öösel ja päeval. Sinna on vaja väga tugevat füüsilist ja moraalset ettevalmistust. Peab tugev olema. Liidu ajal oli ka sõjakoolis niimoodi, et meil oli kasarmukord. Selliseid sõjavägesid enam ei ole, kus kõik on kasarmus. Iga päev olid mingisugused füüsilised harjutused – tõkkejooksud, jõuharjutused, täiesti graafiku järgi. Mahv oli väga kõva ja paljud ei pidanud vastu.


EL: Hea füüsiline vorm on põhimõtteliselt heaks eelduseks ükskõik mis alas. Kui me räägime kaitseväest, päästeteenistusest, politseist, siis tugevaks põhjaks ongi hea füüsiline vorm. Aga see on ka äärmiselt oluline igapäevases elus. Noorte huvid igasugustest füüsilistest võimalustest lähevad järjest kaugemale: igasugused ekraanikesed ja telefonikesed. Suund on virtuaalse maailma poole, lapsed-noored ongi oma virtuaalses maailmas, mängib näiteks FIFA’t ja selles mängus on ta väga kõva jalgpallur. Sellisel lainel on füüsiline ettevalmistamine ja just selle füüsilise ettevalmistamise propageerimine äärmiselt tähtis. Ja sõjavägi on loomulikult üks selline propageerija, sest seal tahes-tahtmata tegeled sellega.


Kui me võtame 30, võib-olla 40 aastat tagasi, siis me olime õues hommikust õhtuni ja keegi ei teadnud, mis on telefon ja mis on arvuti. Täna on elu hoopis teistmoodi. Inimesed ei tea, mis on õues olemine, näiteks sõpradega pätti tegemine. Kõik oli väljas! Alati olid võistkonnad olemas ja alati oli mängijaid võistkondadesse pigem rohkem kui vähem.


Treener Ervin Laaneots juhendab Tammeka U12 ja U13 Sinist võistkonda.


AL: Probleem ei ole isegi selles, et koormus on vähenenud, vaid et meie noored on oluliselt nõrgemaks jäänud kui minu põlvkond. Kui mina õppisin keskkoolis, olid meil füüsilised harjutused – jooksmised jne. Igapäevaselt õhtuti, oli oma spordisaal. Näiteks suusad olid talvel väga populaarsed, muidugi korvpall ja tol ajal maadlus. Käisid maadlejad omast ringkonnast, kes õpetasid poisse, et natukene poisi moodi ka oskaks käituda kui vaja on.


Mina olen vihaseks saanud ja öelnud, et ajateenijad on nagu silguniisad – ei saa midagi tehtud! Noor põlvkond on nõrgaks jäänud. Kui nad vaatavad koguaeg kompuutrit ja igasugu muid aparaate, siis selge see, et nad unustavad ära, et peaks siiski oma keha ja jõudu ka harima. Tasapisi kahjuks nende füüsiline võimekus väheneb

.

DL: Kaitsevägi on hea propaganda platvorm näitamaks, et füüsiline ettevalmistus ja füüsiline tervis on tähtis. Eriti tänapäeval, kus inimesed veedavad enamus oma ajast istudes ja sellises asendis, kus kaelad ja seljad kannatavad. Liigutada on vaja!


Dominic, kas sinul on ka lähiajal kaitseväkke minek ees?


DL: Lähiajal ei ole, mul on pikendus seoses ülikoolis õppimisega. Noore inimesena püüan oma elu mingil määral ette planeerida, aga on arusaadav, et elu toob alati planeerimisse omad korrektuurid. Hetkel pühendan ennast õppimisele ja mängimisele, eesmärgid on selged. Aga teisalt olen täitsa nõus, et mees peab oskama oma riigi eest seista ja oma riiki kaitsta.


EL: Oskused, mida sa saad sõjaväest kuluvad ka tavalises elus ära. Transpordivahendite-eritehnika juhtimine ja tundmine, elementaarsed meditsiinilised teadmised, arvutioskused, psühholoogiline tugi – need on sellised asjad, mis tegelikult kuluvad väga hästi ära ka tavaelus ja on olulised oma elukutse valimisel.


Mis puudutab sõjaväe mehisemat poolt – relvadest laskmine jne., mina olen põhimõtteliselt lapsepõlvest relvadega kokku puutunud ja omas elus lasin väga palju erinevatest relvadest. Kas ma väga kipun seda tegema – kindlasti mitte! Lühidalt, oskus peab sul kindlasti olema aga põhjus seda oskust näidata las pigem puudub.


Ants Laaneots - Eesti erukindral ja Riigikogu liige


Ants, kui Dominicul ja Ervinil on väga kindlad seosed jalgpalliga, kas teil endal on ka mingi seos selle alaga?


AL: Jalgpalli me mängisime kõvasti, kui ma olin koolipoiss. Olime internaadis ja tavaline asi oli kevadel, suvel ja sügisel jalgpalli tagumine. Kui ma juba sõjakooli läksin, siis seal eriti ei viljeletud jalgpalli. Küll aga olid teised väga koormavad harjutused nagu boks, käsivõitlus, kiirrännakud täies varustuses. Ründerajad olid spetsiaalselt tehtud takistustega, et saada tugevaks.


Kas olete ka Dominicu mänge jälginud Tammeka eest?


AL: Olen küll. Ta hakkas ju mängima vist 4 aastaselt. Ma vahel naeran, et kuule sinust on ainult kondid järgi jäänud. Koormus on suur. Pluss eelmisel aastal lõpetas gümnaasiumi ja praegu on esimene õppeaasta Tartu Ülikoolis käsil. Ega tal seal vaba aega tüdrukute järgi joosta ei ole.


Palju te ise olete suunanud Ervinit ja Dominicu spordi poole?


AL: Kui poeg oli väike, siis me tegime kahekesi. Ja tema nägi koguaeg, et ma teen, käin ujumas, koos temaga käisime ka. Nad ise hakkasid tegema, näiteks kui Dominicust rääkida, siis nad on mõlemad suured jalgpallifännid. Poeg juba seal 5-6 aastaselt tagus seda palli, nii et seda nägugi. Ja see käis ka läbi kogu tema nooruse. Ja siis Dominic täpselt samuti järgnes isale, võttis eeskuju.


Dominic, kuidas on tugevad kaitseväe mõjutused kodus mõjutanud sinu jalgpallurikarjääri?


DL: Distsipliini mõttes kindlasti. Lapsepõlvest alati on olnud nii, et sul peab olema kindel süsteem. Ma olen väga süsteemne inimene. Mulle meeldib, kui asjad on oma koha peal, isegi kodus. Samamoodi on jalgpallis – sul on kindel süsteem, mille järgi kõike teed: spordikoti pakkimisest kuni mängudeks ettevalmistuseni. Lapsena ma pakkisin koguaeg ise kotti. Alustad tossudest ja lähed ühe võrra üles. Koondise mänedžer naeris, et ma olen nii igav vend, et isegi musta vormi peale mängu pakin ilusti kokku. Mul on see lapsepõlvest kindlasti paigas ja ma saan öelda, et see tuleb isalt. Ja isal tuli, ma arvan, et vanaisalt.


Kõige alus on distsipliin. Sul võib olla tahe, sa võid olla väga loov, sa võid olla väga andekas, aga kui sul puudub asi, mis on tõelise edu eeldus – distsipliin, siis vaevalt sa jõuad kaugele spordis või tavaelus.


EL: Asjade süstematiseerimine on tegelikult sõjaväele omane. Inimesed töötavad süsteemis. Ta ei ole selles mõttes kõige olulisem, vaid ta on elu moodustav asi. Jalgpalli ja sõjaväe ühisosa võibki olla see, et kõik tegevused ja protsessid on teatud loogikaga paika pandud. Mitte nii, et tuled trenni ja vend jookseb katkise vestiga, mis on ripakil kuskil ühe õla peal. Kui tal ei ole teist võimalust, ta peab selle räbala vesti selga panema, siis see on minu, treeneri mure. Kui on teisipidi –see on suhtumise küsimus. Räbal vest, katkine, mittesobiv jalgpallivorm, valesti pakitud mänguseljakott – see on suhtumine oma treeningu protsessi. Miks peaks selline mängija teistmoodi võtma treeningul toimuvat? Miks ta peaks tähelepanelikult jälgima seal toimuvat ja õppima? Iga suur asi koosneb väikestest.

76 views