Uurisime erinevate generatsioonide esindajatelt, mida nende jaoks au andmine ja Eesti kaitsmine tähendab.
Kõigepealt küsiks kõigilt, mida teie jaoks "Anname au" kuu tähendab?
Ants Laaneots: See on mingi hüüdlause võitja tunnustamisele. ,,Anname au'' räägiti siis, kui keegi on surnud, maetakse, ,,anname au talle'' – kas siis võtame mütsid peast või kui on suurema tähtsusega inimene, siis see tseremoonia on pikem koos paukudega.
Dominic Laaneots: Tegelikult u. 2018. aastani ma ei teadnud, et selline asi üldse olemas on. Peale seda olen ma sellele rohkem tähelepanu pööranud just sotsiaalmeedias. Aga ma ei ütleks, et meil kuidagi eraldi tähistatakse seda kodus.
Ervin Laaneots: Põhimõtteliselt, kui pikaajaline see traditsioon nüüd on? Ongi Eesti ajal tulnud. Ja täpselt nii palju kui me seda uut Eesti aega elanud oleme, täpselt nii palju see traditsioon avalikult eksisteerib. 30 aastat tagasi olid need muutused, sh. Eesti Vabariigi iseseisvuse saamine, väga olulised inimeste elus. Dominicust ei ole midagi rääkida, ta ei näinudki seda. Aga mina nägin, mis toimus siin ’89-’92, oma iseseisvuse liikumised jne. Need on väga tähtsad traditsioonid, mida peame aastast aastasse pikendama.
DL: Tänapäeva noored kasutavad enamasti sotsiaalmeediat; näiteks Youtube’i ja Instagrami kanaleid ning meil on võimalus neile edastada infot, et nad vähemalt pööraksid sellele tähelepanu. Tegelikult paljud noored ei pane nii palju tähtsust sellele, mis toimus varem ja mis toimub praegu, aga meie saame seda olukorda parandada.
EL: Iga sellise tähtpäevaga on, et sa pead aru saama, miks see üldse on. Me peame aru saama, mida me tähistame. Mis juhtus, kuidas asi ajalooliselt arenes. Ajalugu ei ole ju must ja valge. Meile püüti kunagi selgitada, et on valge ja on must ajalugu ja rohkem värve pole. Tegelikult on värve tuhandeid.
Ervin ja Dominic, teie jaoks siis „Anname au“ kuu seostub pigem taasiseseisvumisega?
EL: Me peame seda traditsiooni ikkagi siduma tänase päevaga. See arusaam ja traditsioon tekkis tegelikult ju alates 1989.
DL: Tegelikult seda saab seostada ka lihtsalt Eesti inimestega. Sa ei pea välismissioonil käima, et oma riiki kaitsta. Sa võid teha seda ka oma käitumisega ja suhtumisega teistesse inimestesse.
Dominic Laaneots esindusmeeskonna eest Tartu aud kaitsmas.
Kas kaitseväel ja spordil võiks olla mingi eriline suhe? Füüsilised nõudmised mõlemale on väga suured.
AL: Ükski sõjavägi ei saa olla ilma füüsilise ettevalmistuseta. Tsiviilinimesed ei kujuta ette missugune psüühiline-füüsiline koormus on reaalses sõjaolukorras. Kui on mingid operatsioonid, need käivad öösel ja päeval. Sinna on vaja väga tugevat füüsilist ja moraalset ettevalmistust. Peab tugev olema. Liidu ajal oli ka sõjakoolis niimoodi, et meil oli kasarmukord. Selliseid sõjavägesid enam ei ole, kus kõik on kasarmus. Iga päev olid mingisugused füüsilised harjutused – tõkkejooksud, jõuharjutused, täiesti graafiku järgi. Mahv oli väga kõva ja paljud ei pidanud vastu.
EL: Hea füüsiline vorm on põhimõtteliselt heaks eelduseks ükskõik mis alas. Kui me räägime kaitseväest, päästeteenistusest, politseist, siis tugevaks põhjaks ongi hea füüsiline vorm. Aga see on ka äärmiselt oluline igapäevases elus. Noorte huvid igasugustest füüsilistest võimalustest lähevad järjest kaugemale: igasugused ekraanikesed ja telefonikesed. Suund on virtuaalse maailma poole, lapsed-noored ongi oma virtuaalses maailmas, mängib näiteks FIFA’t ja selles mängus on ta väga kõva jalgpallur. Sellisel lainel on füüsiline ettevalmistamine ja just selle füüsilise ettevalmistamise propageerimine äärmiselt tähtis. Ja sõjavägi on loomulikult üks selline propageerija, sest seal tahes-tahtmata tegeled sellega.
Kui me võtame 30, võib-olla 40 aastat tagasi, siis me olime õues hommikust õhtuni ja keegi ei teadnud, mis on telefon ja mis on arvuti. Täna on elu hoopis teistmoodi. Inimesed ei tea, mis on õues olemine, näiteks sõpradega pätti tegemine. Kõik oli väljas! Alati olid võistkonnad olemas ja alati oli mängijaid võistkondadesse pigem rohkem kui vähem.
Treener Ervin Laaneots juhendab Tammeka U12 ja U13 Sinist võistkonda.
AL: Probleem ei ole isegi selles, et koormus on vähenenud, vaid et meie noored on oluliselt nõrgemaks jäänud kui minu põlvkond. Kui mina õppisin keskkoolis, olid meil füüsilised harjutused – jooksmised jne. Igapäevaselt õhtuti, oli oma spordisaal. Näiteks suusad olid talvel väga populaarsed, muidugi korvpall ja tol ajal maadlus. Käisid maadlejad omast ringkonnast, kes õpetasid poisse, et natukene poisi moodi ka oskaks käituda kui vaja on.