2019 aasta jalgpallihooaeg on nüüd juba mõnda aega tagasi oma lõppakordi saanud ja esimesed emotsioonid on lahtumas. Nüüd on õige hetk heita pilk tagasi möödunud hooajale - vaadata otsa statistikale ja küsida asjaosalistelt kommentaare.
Tammeka esindusmeeskonna 2019 aasta hooaega võib näitlikult võrrelda sõiduga ameerika mägedel. Suurte lootustega alanud hooaja esimest veerandit ei taha arvatavasti meenutada ükski esindusmeeskonna treener, mängija ega fänn. ,,Ebatammekalikult'' kehv hooaja algus tipnes olukorraga, kus peale 15. juunit leidsime ennast tabeli viimaselt astmelt; vigastused olid lõpetanud ründajate Albert Prosa ja Martin Jõgi hooajad ning teadmata oli ka Reio Laabuse väljakule naasemise aeg. Tulevik tundus tume ja pessimistlikud vutisõbrad prognoosisid isegi võistkonna langemist esiliigasse.
Ometigi toimus imeline taassünd. Detailid jooksid paika, naases Laabus, ajutiselt liitus Tammeka esindumeeskonnaga Tartu oma poiss Markus Soomets (liikus kiirelt peale kolme mängu, kahte väravat ja ühte väravasöötu edasi Itaaliasse leiba teenima) ja fööniksina tuhast tõusnud võistkond surus gaasi põhja ning enne hooaja lõppu enam tagasi ei vaadatutki.
Kui üheksandal novembril kõlas viimase mängu lõpuvile, siis vaatas tabelist vastu viies koht, mis on Jalgpallikool Tammeka läbi aegade parim saavutus Eesti eliitseltskonnas. Taskus oli 49 punkti, mis oli eelmise hooaja punktirekordi kordamine. Olime löönud 57 väravat, mis on absoluutne rekord (isegi võrreldes Jalgpallikool Tammeka eelkäijatega) ja arvestades kesist hooaja algust (14 vooruga 8 punkti), siis kümme nullimängu hooaja lõpuks näitavad, et 36% mängudest võis Tammeka kaitseliin kerge südamega koju minna.
Sümboolselt tähenduslik on fakt, et esmakordselt Tammeka ja tema eelkäijate ajaloos võeti punkte kõigilt turniiritabeli meeskondadelt, kuid kahjuks kaotati ka ise kõigile punkte. Kirsiks tordil on Tammeka veel suures mängus karikasarjas ja seeläbi on olemas veel võimalus, et aastal 2020 näeme Tartus suurepäraste esituste korral jälle euromänge. Ühesõnaga - üsna meeletu sõit, kus hooaja lõikes jagus kuhjaga emotsioone igale maitsele.
Miks läks nii nagu läks? Kas asi oli ka nii kriitiline nagu vahepeal paistis? Kuidas said mängijad, treenerid ja klubi juhtkond hakkama keerulistel aegadel? Mis oli lõppkokkuvõttes edu valem? Kuidas edasi? Neile kõigile küsimustele üritame vastata lähiajal ilmuvates lugudes, kus luubi all on emotsioonid ja arvamused väljakult ja selle kõrvalt.
Kes oleks parim mees esindusmeeskonna 2019 aasta hooaega analüüsima, kui mitte Tauno Tekko. Pärnu poiss, kellest on läbi aastate kujunenud tõeline tartlane, Tammeka raudvara ja kapten.
Foto: Jana Pipar
Kui minna ajas umbes aasta tagasi, siis kas mäletad, millised olid lootused ja ootused nii sinul endal kui ka meeskonnal enne hooaja algust?
Mäletan, et hooajaeelsete mängude tulemused olid halvad, aga kuna mängisime taliturniiri treeningmänge A tasemel ja vastaseks kõik meist paberil tugevamad vastased, siis erilist paanikat ei olnud ja uskusime edukasse hooaega.
Olime lootusrikkad ja põnevil. Isiklikus plaanis soovisin teha statistiliselt parema hooaja kui eelmisel aastal. Hooaja keskel, kui olime oma asjad juba korda saanud, seadsime treenerite ja mängijatega endile eesmärgiks viienda koha ja karikas mängus püsimise 2020 hooaja alguseks.
Kui suue pitseri vajutas ettevalmistusele üsna karm ja pikk talv? Me kõik teame treenerite arvamust asjast, aga kas just sinu kui mängija perspektiivist jäi midagi tegemata?
Kindlasti jätsid keerulised olud suure jälje meie ettevalmistusele. Treenerid küll püüdsid olla loovad ja leida alternatiive, kuid reaalsuses on vaja ikkagi teha regulaarselt pallitrenne korralikul väljakul ja neid me teha ei saanud. Kõik see pärssis meeskondliku kokkumängu, mängijate pallitunnetust ja üldist hooajaks ettevalmistust.
Mis siis ikkagi oli lahti Tammeka hooaja esimese kolmandikuga?
„Hea küsimus…. Minu arust mängupilt ei olnudki nii halb ja mänguliselt alla nii väga ei jäänudki vastastele, aga kuidagi juhtus nii, et mängupilt ja tulemused ei olnud kohati absoluutselt omavahel tasakaalus. Kohati tegime väga häid asju, aga mängu lõpus oli seis tablool pettumust valmistav. Asi oligi tegelikult väga väikestes detailides kinni. Eks võibolla loogiline olekski mõelda, et peamiseks põhjuseks oli ettevalmistuse puudulikkus ja sellest tulenev meeskonna kokkumängu otsimine.
Kui närvis ja ebakindlad mängijad ise olid tagasihoidlike tulemuste valguses ja kas mitterahuldav tabeliseis mõjutas mängijate omavahelisi suhteid või tööd treeningutel?
Omavahelisi suhteid ja tööd treeningutel see ei muutnud. Me ei läinud paanikasse ja jätkasime tööd samamoodi edasi. Teadsmine, et kui oleme sihikindlad ja säilitame rahu, siis tulevad ka lõpuks võidud. Kui hakkasime tabelis tõusma, siis saabus veelgi suurem enesekindlus, sest on loogiline, et kui mängudes oleme edukad, siis mängijate enesekindlus kasvab ja asjad tulevad lihtsamini ning paremini välja.
Mis siis järsku juhtus? Kus ja kuidas käis see klõps, et äkitselt hakkas peaaegu kõik välja tulema?
Väga suur osa tulemuste ja meeskondliku enesekindluse kasvus oli Reio Laabusel, kes hakkas pärast vigastust vaikselt järjest enam mänguaega saama ning väljakul meid rohkem siduma, samuti loksusid paika need eelmainitud väikesed detailid ja kuidagi iseenesest hakkasid positiivsed tulemused aina tulema ning enesekindlus ja usk endasse kasvas. Tegelikult võiski selle asja taga olla see, et nii treenerid kui ka klubi korrutasid meile, et kõik on korras, tehke oma asja ja me usume teisse.
Kuidas klubi tervikuna teie rasketele ja seejärel headele aegadele kaasa elas? Kas oli tunda ka mingisugust survet klubi juhtkonna poolt?
Klubi ja juhtkond olid terve hooaja vältel meie seljataga. Olen ka varem välja öelnud, et juhtkond säilitas rahu, ei hakatud kedagi vallandama ega paaniliselt täi