Selle aasta jaanuarist sai otsa Tammeka senise noortetöö juhi Indrek Koseri ametiaeg ja kauaaegne tammeklane suundus alistama uusi väljakutseid Eesti Jalgpalliliidus, kus saab nüüdsest täiskoormusega keskenduda tööle koolitusosakonnas.
Loodus aga tühja kohta ei salli ja juba eelmise aasta novembrist oli klubi suusõnalisele kokkuleppele jõudnud Indreku saabaste täitjaga Tammekas- Janar Sagimiga.
Kuigi pikaaegse töötaja lahkumine teeb alati meele kurvaks, siis samas on Tammekal äärmiselt hea meel, kuna just Janar oli Tammeka esimene valik vabaks jäävale noortetöö juhi ametile. Samuti on vähe teada fakt, et Tammeka oli vastset noortetöö eest vastutajat üritanud oma treenerite meeskonda meelitada ka juba varasematel aastatel, aga senini oli mees jäänud oma tollastele tööandjatele truuks, mis kindlasti räägib üht-teist Janari tööeetikast ja üleüldistest väärtustest.
Aga alates 2023 aastast on Sagim täieõiguslik tammeklane ja nüüd teemegi uue noortetöö juhiga ka pikemalt juttu, et teda Tammeka kogukonnale ja teistele huvilistele pisut täpsemalt tutvustada.
Sul endal puudub märkimisväärne jalgpalluri taust, aga ometi oled siiski kõva spordimees. Mis spordialadega oled seotud olnud ja millised on sinu praegused sportlikud hobid või harrastused ?
Minu noorpõlve spordiharjumuste märksõnadeks oli mitmekülgsus- see vist selle põlvkonnaga käiski nii. Ühegi pallimänguga hätta ei jää, ratta seljast kohe maha ei lenda ja kui keset Emajõge paadist välja kukun, siis suudan liblikaga ka kaldale ujuda. Spordialadest puutusin kokku kõigega, mis Pärnu lähedal elamine pakkuda suutis. Kõige rohkem võistelnud olen vast kergejõustiku sprindidistantsidel, kus mõned korrad koputasin ka noortekoondise uksele.
Praeguse spordiharrastuse põhieesmärk on pigem esteetiline vööümbermõõt ja hea enesetunne. Jõusaali külastusi võiks kindlasti rohkem olla, aga kui hoog üles saada siis võib ka kvantiteediga rahule jääda. Tänu teatud seoste jadale saab koroona kaela ajada ka väikese suusapisiku tekkimise. Norra mäed oli põhjus, miks minu varakambris on ka mõned suusapaarid- nähtus mida ca 10 aastat tagasi poleks küll ennustada osanud.
Paralleelselt otsesele treeneritööle oled aastaid töötanud ka Tartu Ülikoolis. Mis on täpsemalt seal olnud Sinu roll ?
Roll on olnud muutuv nagu kõrghariduse maastik isegi. Alguses piirdus see ainult mõnede ainete praktikumide läbiviimisega. Edasi on ülesandeid kenasti lisandunud ja kohtun erinevas mahus ja vormis enamuste Sporditeaduste- ja füsioteraapia instituudi üliõpilastega. Lõputööde juhendamisega tuleb ka tulevastele treeneritele, õpetajatele ja ka potentsiaalsetele sporditeadlastele teadusepisik kaasa anda.
Räägi lühidalt, et mis rollid on sul olnud sinu eelmistes koduklubides Santoses ja Welcos ning kes on need treenerid ja mängijad kellega koostööd tahaksid eraldi välja tuua.
See aeg on kindlasti jätnud kenasti, valdavalt häid, mälestusi. Päris alguse üksikute osade läbiviimisest noorte treeningutel, muutus mu roll igasuguste põnevate asjade kokkusattumistel peatreeneri tööks Eesti Esiliiga tasemel. Eredaid mälestusi on palju ja selle eest saan tänada kogu kogukonda kellega mul otsesed kokkupuuted olid: noored spordimehed, nende vanemad, kolleegid jne. Kui näiteks poleks kasvõi reegleid
mittetundvaid kohtunikke :) oleks elu olnud oluliselt igavam ja ka mälestusi oleks vähem.
Minu nö esimene noortegrupp juhtus olema eriti tore punt, kus nii mõnigi tüüp on suuremal või väiksemal määral jalgpalli juurde jäänud. Sellest grupist kasvas välja ka mängumees, tänu kellele ma praeguseid Eesti rahvuskoondise mänge süvenenumalt vaatama olen hakanud- Markus Soomets. Treeneritest vist suurima wow-efekti jättis 2013 aastal Santoses noortegruppe juhendanud šotlane Andy McKnight. See energia mis see mees vanusest hoolimata trenni läbiviimise protsessi pani oli kadestamist väärt.
Kindlasti jääb ka meelde Santose euroedu järgse Esiliiga vankri vedamisega alustamine koos Siim Säesega.
Kuidas on läinud sisseelamine nii Tammekasse kui ka oma uude rolli ja millised on olnud esimesed kogemused uuel tööpostil ?
Sisseelamist ma teab mis palju ei peljanud, kuna paljude Tammeka treeneritega olen erinevatel viisidel ka eelnevalt ühes kollektiivis töötanud. Lisaks olen nii mõnegi endise või praeguse Tammekaga seotud treeneri-mängija-töötajaga Tartu Ülikooli erinevates õppevormides palju kokku puutunud.
Esimeseks ülesandeks on kujunenud olukorra kaardistamine: kuidas Tammeka noortegruppide treenerid ise protsessi mõtestavad, millised on treeninggruppide plussid ja ka kitsaskohad, milline ja miks on olnud senine protsess jms. Peale sellist kaardistamist peaks tekkima ülevaade juba teatud teemadest, kus klubi veelgi rohkem saaks treenereid ja mängijaid edaspidiselt toetada. Kui esimene suurem pilt selge, siis saan juba täpsemalt iga treeninggrupi spetsiifikale ja erivajadustele keskenduda.
Teatud mõttes sisseelamiseks just väga palju aega ei antud, EJL-i korraldatud nooretöö juhtide programm jõudis ka minu kalendrisse. Programmi seekordse läbiviija Põhja-Iirlase Alan Nixon’i ideed aitasid enda mõtteid oluliselt paremini kaardistada ja struktruuri seada.
Kui sa võtad nüüd kõik need muljed kokku, mis oled saanud töötades aastaid Tammeka linnarivaalides ning liites neile need, mis oled saanud peale meiega liitumist, mis Sinu arvates on Tammeka kui jalgpalliharidust andva organisatsiooni tugevused ja ka nõrkused ?
Distantsilt ja teiselt jõe kaldalt vaadates vaatasin Tartu sinise jalgpalliklubi tegemisi hoopis teise nurga alt. Klubi püramiid on suur, mis võrreldes teiste klubidega probleemkohtade fookust mujale asetavad. Kui võtta aluseks ainult noortesüsteem, siis on tugevuseks kindlasti laiapõhjalisus, suur kogukond ja suhteliselt pikk ajalugu. Paljudel praegustel noortel on erinevad seosed Tammeka klubiga, mis on heaks aluseks nende sinisesse vormi jõudmisel.
Aga kindlasti võin ka kõrvaltvaatajana väita, et Tammeka on osati ka oma edu ohver, kuna kiiresti kasvanud ja kasvatatud noortetöö kvantiteet on teinud keerulisemaks teatud protsesside kvalitatiivse juurutamise. Saada selline Eesti mõistes ikkagi väga suur hulk treenereid, mängijaid, lapsevanemaid ja klubi töötajaid ühte sammu astuma ja asjadest samamoodi aru saama on minu arvates olnud Tammeka üks seniseid suuremaid väljakutseid.
Kui vaadata suuremat pilti, siis mis on need kohad, kus Eesti spordi ja ka jalgpalli king hetkel kõige enam pigistab ?
Kindlasti on võimatu mööda vaadata Eesti jalgpalli mõjutavast regionaal- ja sotsiaalpoliitikast. Ei ole mingi saladus, et meie tippjalgpall on Harjumaa keskne ja paratamatult mõjutab see mingil määral ka noorte jalgpalli. Peatsete valimiste üheks seniseks põhiteemaks on olnud haridus. Kuigi valimisprogrammides pole sporditeemad just ülemäära mahukad, loodame et õpetajate palgaarutelude järel jõutakse sarnaste teemapüstituste juurde ka spordis. Kahjuks on ka jalgpalli näitel näha tendentsi, et head noortetreenerid kaovad jalgpalli juurest. Olen ju ise selle raja läbi käinud- heast emotsioonist mis noortegrupi manageerimisega kaasneb (näed arengut, ja laste ehedat emotsiooni jms) paraku lõpuni ei piisa, seda eriti kui tuleb hakata langetama suuremaid otsuseid oma elus. Seega julgen öelda, et võibolla üheks juurküsimuseks, mis tuleks lahendada riigi, omavalitsuste ja ka klubide poolt, oleks et kuidas hoida spordi s.h jagpalli juures häid või siis ka alles potentsiaalikaid treenereid. Meil võivad olla isegi maailmatasemel võimalused ja isegi soe ning mõnus kliima, aga ikkagi peamiseks teguriks, mis heast jalgpallurist teeb suurepärase jalgpalluri on inimfaktor, kes võimaliku talenti või ka huvilist igapäevaselt lihvib.
Millised Sinu lähituleviku plaanid Tammeka noortetööd manageerides ?
Just hiljuti lõppes jalgpalli MM ja sellele järgnes ühe maailma parimaks peetava jalgpalluri minek taevastele väljakutele. Viimasega leidis suuremat kajastamist ja ka ise vaatasin huvi pärast 1970. aasta MM finaali ühte poolaega. Jutt tüürib sinna, et nende kahe jalgpalli MM finaali näitel on tegemist täiesti erineva spordialaga. Nõudmised mida kaasaegne jalgpall mängijale esitab on oluliselt suuremad ja seda tuleb aastal 2023 kindlasti arvestada. Ka Tammekas tahan need nõudmised suurema tähelepanu alla võtta.
Põhimõtteliselt kehtib igal elualal tõestatud valem, et saada mingil erialal professionaaliks (väga heaks) tuleb selleks harjutada 10000 tundi. Eks igaüks saab vastavalt arvutada kui palju siis selle numbri kokku saamiseks näiteks nädalas harjutada tuleb. Kui jalgpalli maailmas see number 40. eluaastaks kokku saada on paraku juba liiga hilja.
Meie ülesanne Tammekas on treening- ja võistlustunnid võimalikult intensiivselt, kvaliteetselt ja mängija omadusi arendades sisustada, et igaühel, kellel soov saada väga heaks ja kes on valmis sinna ka oma isikliku aega ja energiat panustama, oleks see võimalus : selle vastutuse peame klubina kindlasti endale võtma …