Jalkavanema päevik #16: Jalgpalli ja elu uued mõõtmed

Läbi nende nelja aasta, mil mu poiss on tõsisemalt jalgpalliga tegelenud, olen tajunud, kui kiiresti lapsed kasvavad ja arenevad. Eriti algusaastatel pidin end platsil pigem tagasi hoidma, et poisid jalgpallist rõõmu tunneksid – nüüd on olukord aga muutunud. Hoolimata sellest, et olen ise heas vormis, tuleb kõvasti pingutada, et üldse sammu pidada. Ja isegi kui jõuab, teeb poiste tehniline osavus kiiresti selgeks, et kumb meist kohvile läheb. Ainus eelis on mul veel pikkus ja füüsiline jõud.

Käesolev hooaeg oli viimane, kus minu poisi grupp mängis meistrivõistlustel 9v9 formaadis. See oli ka esimene tõsisem proovikivi – mängude tulemustel oli kaal, sest panuses oli pääs järgmisel aastal kõrgeimasse liigasse oma vanusegrupis. Jalgpalli mõistes oli see lapsepõlve lõpp: seljataha jäid väiksem väljak, väike pall ja madalamad väravad. 11v11 formaadiga algab uus peatükk, mis omamoodi sümboliseerib muutusi noorte elus laiemalt – lastest saavad teismelised, kelle väljakutsed meenutavad üha enam täiskasvanute maailma.

Suured muutused toimuvad ka nende endi sees. Kehad sirutuvad pikemaks, hääled madalduvad, mõistus muutub kalkuleerivamaks. Uue füüsilise kehaga tuleb harjuda, samal ajal kui jalgpalliväljakul kasvavad kõik mõõtmed: mängijaid on rohkem, mänguaeg pikem, pall suurem, värav täismõõtmetes ja plats tundub esialgu lausa lõputu. Suurenevad ka ootused – kiirus, mõtlemine, vastutus ja toimetulek pingega. Enam ei piisa vaid isiklikust särast: vaja on kaaslaste mõistmist, koostööd ja distsipliini. Nagu eluski, tuleb ka siin oma koht uuesti üles leida selles miniatuurses ökosüsteemis.

Väljakul hakkavad selgemalt kujunema rollid, mis on juba otseselt seotud päris jalgpalliga. Loomulikult saab veel katsetada erinevaid positsioone, kuid poiste füüsiliste ja mentaalsete omaduste järgi hakkab vaikselt selguma, kuhu suunas keegi areneb. Jalgpallis tuntakse 11 positsiooninumbrit – igaüks oma rolli ja tähendusega. Need numbrid pole juhuslikud, vaid võtmed mõistmaks, kus on kellegi koht ja miks. Nagu eluski, võtab igaüks meist kord rolli – olgu ta loov suunamõjutaja või kindlameelne töömees, juht või tasakaalustaja, kiire reageerija või strateegiline mõtleja. Nii ka jalgpallis: iga positsioon kujundab mängijat, aga iga mängija annab oma positsioonile isikupära.

1 – Väravavaht (Goalkeeper)

See on poiss, kes karjub otsustavalt „MINA!“, samal ajal kui pall alles lendu läheb. Ta on nagu lossivärava valvur, kes vastutab meeskonna viimase kaitseliini eest, viskudes väljamõõdetud hüppega palli poole nagu kass. Kaitses tõrjub lööke, juhendab kaitsjate liikumist ja alustab rünnakuid täpsete avangutega. Pikkus on kindlasti eeliseks – tänapäeva tippväravavahid küündivad sageli kahe meetri kanti. Kuid veelgi enam vajab ta kiiret reaktsioonivõimet, head kehatunnetust, tugevat keskendumist ja enesekindlust.

2 ja 3 – Äärekaitsjad (Right/Left Back)

Need on poisid, kelle päevane sammude norm saab täis juba esimese poolaja keskpaigaks. Neile peab lihtsalt meeldima jooksmine – kõige rohkem kilomeetreid ja kõige vähem tähelepanu. Kaitses sulgevad nad vastaste ääremängijad, takistavad tsenderdusi ja toetavad keskkaitsjaid. Ründes tõusevad nad mööda äärt üles, loovad laiusmõõtme ja pakuvad tsenderdusi või sööte kasti. Nad vajavad vastupidavust, kiirust, head otsustusvõimet, distsipliini ja tahet teha “mustemat” tööd. Nad on kui lähirongid – pidevas edasi-tagasi liikumises kaitse ja rünnaku vahel.

4 ja 5 – Keskkaitsjad (Center Back)

Need on meeskonna turvamehed. Kui väljakult kostub „tuleb pikk pall“, on just nemad esimesed jaole jõudma. Kaitses peavad nad võitma õhuduelle, mängima peaga palli rohkem kui ükski teine positsioon, blokeerima lööke ja juhtima kaitseliini tegevust. Ründes aitavad nad standardolukordades (nt nurgalöögid) ning alustavad mängu ehitust lühikeste söötudega. Siia positsiooni sobivad jõulised, tugevad ja kartmatud mängijad, kellel on hea kehakasutus ja ruumitaju. Nad peavad suutma langetada kiireid otsuseid ja juhendada teisi. Vaimselt peavad nad olema rahulikud ja vastupidavad. Nad on kui kaljud tormises meres – paigal, kui kõik muu ümberringi lainetab.

6 – Kaitsev poolkaitsja (Defensive Midfielder)

Tema on see, kes tunneb mängu lõhna. Ta koristab kõik, mida teised laokile jätavad. Ta on nagu ema pärast pidu – keegi ei märka teda, aga ilma temata oleks täielik kaos. Ta võtab vastaselt palli ära õigel hetkel, katkestab nende rünnaku just paljulubavas faasis ja jagab sööte loovamatele mängijatele. Sageli on just tema see, kes reguleerib meeskonna mängutempot – nagu trummar orkestris. Sellel positsioonil pääsevad esile intelligentsus, mängulugemine, tööeetika ja eneseohverdus, sest hea “kuus” on meeskonna töömesilane – alati õigel ajal õiges kohas ja alati valmis vaikselt oma töö ära tegema.

7 ja 11 – Ääreründajad (Winger)

Kui keegi platsil liigub kiiremini kui heli, siis just nemad. Neilt oodatakse kiirust, tehnilist osavust ja julgust võtta ette üks-ühele olukordi. Nad trikitavad, nagu oleksid sündinud pall jalal. Nende tegevus on sageli parim materjal sotsiaalmeedia videote jaoks. Ründes on nende ülesanne luua laiusmõõtmeid, võtta ette üks-ühele olukordi, tsenderdada või lüüa ise väravale, kui võimalus avaneb. Kaitses langevad nad tagasi, et toetada äärekaitsjaid. Nad vajavad plahvatuslikku kiirust, tehnilist täpsust ja enesekindlust. Vaimselt sobivad siia loovad, julged ja riskialtid mängijad, kes naudivad publiku tähelepanu ja toovad mängu särtsu.

8 – Keskpoolkaitsja (Central Midfielder)

Ta on sõna otseses mõttes mängu keskpunkt. Kui keegi suudab korraga näha, kuhu pall peaks minema, kellel on väsimus ja kui palju on aega jäänud – siis see on tema. Selles positsioonis mängivad juhid, kes loovad sideme meeskonna erinevate osade vahel. Ta on nagu dirigent, kes paneb kogu orkestri kooskõlas mängima. Ta peab olema samaaegselt ratsionaalne ja loominguline. Osaleb nii kaitse- kui ründemängus, jagab sööte, loeb mängu, toetab liikumisi ja säilitab tasakaalu. Vajab vastupidavust, otsustusvõimet, mängutunnetust ja oskust tegutseda surve all – sest tema on see, kelle mängurõõmu vastased kõige rohkem püüavad häirida.

9 – Ründaja (Striker)

Tema elu on näiliselt lihtne: pall võrku. Kuid selleks, et palli üldse saada, peab ta osavalt manööverdama vastaste kaitsjate vahel, otsima ruumi ja hetke, et lõpetada rünnak löögiga. Kaitsefaasis survestab ta vastaste kaitsjat ja väravavahti palli lahtimängul, muutes nende rünnaku ülesehituse keerulisemaks juba algfaasis. Ta vajab täpsust, kiiret reageerimist, julgust ja vaistu. Vaimselt peab ta olema sihikindel, kannatlik ja valmis oma hetke ära ootama – kasvõi lisaminutiteni välja. Samuti peab ta toime tulema ebaõnnestumistega ega tohi lasta oma väravalöömise näljal kaduda. Ta on kui kiskja, kes ootab oma hetke ja ründab otsustavalt siis, kui kõigi tähelepanu on korraks hajunud.

10 – Ründav poolkaitsja (Playmaker)

Selle positsiooni võlu peitub loovuses, ruumitajus ja tehnilises meisterlikkuses. See mängija loob enamiku väravavõimalustest, jagades võtmesööte, sest ta näeb söödujooni, mida teised ei märka. Kaitses on tema ülesandeks survestada vastaste keskväljamängijaid ja katkestada mängu ülesehitust. Õnnestumiseks vajab ta individuaalset tehnikat, loovust ja mängu lugemise oskust. Pole ime, et selliseid mängijaid nimetatakse “pallivõluriteks” – ta on kui kunstnik palliga, kelle puudutusest sünnib ilu ja ootamatus.

Vanema pilguga on põnev jälgida, kuidas väljakul hakkavad ilmnema uued mustrid. Mõni poiss tahab alati otse värava poole minna, teine naudib söödu jagamist, kolmas jookseb mööda äärt nagu oleks tal kaks paari kopsusid ja neljas eelistab palli kindlalt värava lähistelt puhtaks lüüa. Kõik see on veel katsetuste aeg – ja just see teeb selle etapi nii põnevaks. Ja ei tasu üle mõelda – kui treener paneb su lapse täna „kuueks“ või „seitsmeks“, pole see templiga ametikoht eluks ajaks. Pigem on see võimalus õppida uusi trikke, mõista teiste rolli olemust ja parandada koostööd.

Muutused jalgpalliväljakul sümboliseerivad muutusi elus. Kui keha, plats ja väravad laienevad, peavad poisid õppima mõtlema kiiremini, liigutama targemini, suhtlema paremini. Nii nagu tuleb jalgpallimäng ümber õppida, tuleb ka elus lapse rollist välja tulla ja kohaneda teismelise ning hiljem täiskasvanu rolliga. See on kasvamise tee, kus iga uus roll õpetab midagi ja iga samm väljakul aitab paremini mõista, kuhu tahetakse nii elus kui mängus välja jõuda.