Jalkavanema päevik #15: motivaator või manager?

Loetud nädalate pärast täitub poisil neli aastat esimesest jalgpallitrennist. Täna on ta jõudnud U13 vanusesse. Mäng on muutunud märgatavalt keerulisemaks ning ees ootab täismõõtmetel 11v11 formaat juba järgmisel hooajal.

Olen tema jalgpalliteekonda kõrvalt jälginud suure huviga – ja tuleb välja, et see teekond on mõneti saanud osaks ka minu enda elust. Üks asi, mille olen üsna teadlikult valinud, on see, et ma ei sekku. Olen püüdnud jätta talle võimalikult vabad käed. Alustades juba spordiala valikust, väljakupositsioonist ja osalemisest eratreeningutes või väravavahtide trennides – need soovid ja otsused on tulnud temalt endalt. Minu roll on olnud eelkõige logistiline, rahaline ja emotsionaalne tugi.

Mõnikord olen siiski endalt küsinud: kas see on õige lähenemine? Kas peaksin rohkem suunama, abistama, otsustama? Võib-olla tekkis see küsimus seepärast, et väljaku ääres on näha väga erinevaid vanemlikke stiile. Mõni karjub: „Mine! Sööt! Löö!“, justkui juhiks oma lapse mängu Playstationi puldiga. Mõni on tribüünil vaikselt kohal aga erilise osaluseta. Mõni ei ilmu üldse kohale. See kõik paneb tahtmatult mõtlema: mis on see “õige” lapsevanema roll jalgpallis?

Pole väga tavapäratu, et mõni lapsevanem võtab oma lapse sportliku arengu juhtimise enda peale – justkui oleks tegemist isikliku projektiga. Ta seab eesmärke, analüüsib pärast mängu treeneri taktikat, hindab lapsele antud positsiooni ja mänguaega, kommenteerib lapse motivatsiooni ja panust. Kuigi kavatsused on sageli head, võib see kiiresti muutuda ülepingutuseks. Kui laps hakkab tundma, et ta täidab kellegi teise unistust, mitte omaenda, võib tema sisemine motivatsioon kaduda. Miks see nii on?

Spordipsühholoogias on lapsevanema rolli korduvalt uuritud. Uuringud näitavad, et noored sportlased püsivad spordis kauem ning kogevad suuremat rahulolu, kui neil on võimalik kogeda autonoomiat, kompetentsust ja sotsiaalset tuge. Seda kinnitab ka Self-Determination Theory – 1980. aastatel loodud ja tänaseni aktuaalne teooria, mille kohaselt:

• lapsel peab säilima tunne, et valikud on tema enda omad;

• ta peab tundma, et ta on pädev ja saab hakkama;

• ning ta vajab toetust, mitte survet.

Kui lapsevanem suunab ja planeerib liiga palju, nihkub lapse fookus sisemiselt motivatsioonilt välisele. Ta ei tegutse enam enda rõõmust või huvist, vaid selleks, et täita teiste ootusi. See võib tekitada sooritusärevust, suurendada pingeid ja viia varem või hiljem spordist loobumiseni. Sellest on teoorias lihtne aru saada – praktikas võib aga oma sekkumissoovi alla surumine olla keeruline. Me kõik tahame oma lapsele parimat. Küsimus on, kuidas seda parimat pakkuda viisil, mis lapsele tegelikult ka sobib.

Vanuses 13–14 toimub spordis mitmetasandiline muutus, eriti jalgpallis. Mängu formaat muutub – tullakse välja väikestelt väljakutelt ja minnakse üle täismõõtmelisele väljakule ning 11v11 mängule. Koormus kasvab, mäng muutub tehnilisemaks ja taktikalisemaks. Bioloogiline areng on ebaühtlane: ühel mängijal juba habe kasvab, teisel on veel kedrad poole reieni. Võrdlusmoment tekib vältimatult. Võistluslik mõõde suureneb: tulemusi jälgitakse rohkem, mänguaeg omandab tähendust, ja meeskondade valikutes tekib konkurents. Mõni pääseb tugeva tiimi koosseisu, teine peab leppima sellega, et ei mahu isegi bussi. Lisaks sellele muutub ka lapse sotsiaalne elu – tekivad uued huvid, suhted ja prioriteedid, mis hakkavad konkureerima senise harrastusega. Ja selle kõige taustal võib lapsevanem tunda, et “nüüd tuleb hakata asjaga tõsiselt tegelema”. Kuid sageli vajab noor just vastupidist – rohkem mõistmist, rohkem kuulamist, rohkem usaldust.

Uuringud mitmest riigist – USAst, Kanadast, Rootsist – näitavad, et umbes 70% lastest loobub organiseeritud spordist just 13–14 eluaasta paiku. Ja mitte seetõttu, et nad oleksid kehvad mängijad. Enamasti sellepärast, et nad ei jaksa enam meeldida – treenerile, vanemale, iseendale. Spordist on saanud töö. Ja töö, mida sa ei vali ise, ei ole rõõm.

Mida siis lapsevanemana selle keerulise perioodi üle elamiseks teha saab? Kõigepealt – mõista, et selles vanuses vajab noor rohkem kui kunagi varem usaldavat ja tasakaalukat tuge. Mitte liiga palju juhendamist, mitte hinnanguid, mitte võrdlusi teistega. Tema teekond ei pea vastama ühelegi ideaalile ega standardile – see peab olema tema enda oma. Tema jalgpalluri teekond on osa teekonnast täiskasvanuks kasvamiseni.

Jalgpall – või ükskõik milline muu sport – on lapse arengus väärtuslik vahend. See õpetab pühendumist, koostööd, pingutust, läbikukkumistega toimetulekut. Kuid ta saab neid õppetunde vastu võtta vaid siis, kui motivatsioon ja vastutus jäävad tema enda kätte. Lapsevanema roll on olla usaldusväärne taustajõud – keegi, kelle poole saab pöörduda, kui tekivad kahtlused, hirmud või väsimus. Mitte see, kes määrab sihti, hindab igat sammu või võtab juhtimise enda kätte. Kui noor jalgpallur ütleb, et “Täna ei olnud mul parim päev, aga mul oli ikkagi tore, ja homme tahaks trenni minna” – siis ongi kõik hästi, tasakaalus ja loomulik.