top of page

Jalkavanema päevik #13: Jalgpallivõistlused ja Fortnite

Seekordse päeviku sissekanne on järjekorras 13-s, lisaks märgilisele  numbrile on märgiline ka teemakäsitlus: kuidas kombineerivad ennast tänapäeva noorte elus digitaalne meelelahutus ja reaalne maailm ja mis probleeme see tekitab? Antud analüüsi taustsüsteemiks on reaalses maailmas mängitav jalgpall ning üks tuntumaid mänge Fortnite.


Oma kõige esimeses jalkavanema päeviku sissekandes rääkisin, et jalgpalliga tegelemine ja sport üleüldisemalt oli aastakümneid tagasi hea võimalus, kuidas lapsed tänaval jõlkumisest eemale hoida – nüüd on see viis, kuidas laste digitaalmaailmas logelemise vastu võidelda. Kindlasti jalgpall seda teeb, kuid trenni ei tehta ju kogu aeg. Sellest üle jääv ajaline ressurss on endiselt pandud meelelahutuslike tegevuste enampakkumisele ja reeglina teevad parimad pakkumised endiselt helendavad ekraanid koostöös kaasahaarava sisu ja mängudega.


Palju on räägitud sellest, kuidas ekraanide taga veedetud aeg mõjub noorte keskendumisvõimele, muudab nad kergesti ärrituvaks, muutudes ajapikku sõltuvuseks ning toob esile muid häireid noore inimese tavapärases toimises. Ma ei hakka sellest siin pikalt rääkima, kes tahab saab otsida tuntud ajuteadlase Jaan Aru artikleid selle kohta. Olles käinud nüüd kaasas mitmetel noorte turniiridel, siis paraku riivab tihti silma vaatepilt, kus enne võistlusmänge ja mängude vaheaegadel istuvad lapsed telefonides. Ja mitte üksikud – vahel on näha terveid pikki rivisid väljaku ääres või riietusruumides istumas, pilk naelutatud nutitelefoni ekraanile. Kas see on okei? Mis mõju see avaldab noortele just võistlussituatsioonides? Mõtlesin veidi lahata seda teemat.


Nagu alati saab vaadelda asju mitme nurga alt – sealhulgas füüsilise puhkuse, psühholoogilise fookuse, kognitiivse võimekuse jne vaatevinklist. Füüsiline puhkus mängude vahel on kindlasti vajalik – see loob kindlasti ajalise akna muudeks tegevusteks ning seega on telefonis Fortnite või mõni muu mäng üks alternatiive mille taustal lihaseid lõõgastada. Oht, mis muidugi tihti realiseerub on see, et jalgpallurid jäävad ennastunustavalt liiga pikaks ajaks füüsiliselt mitteaktiivsesse olekusse ning see võib mõjutada keha valmisolekut järgmiseks mänguks.


Mobiilimängud võivad olla ka kahe teraga mõõk, mis puudutab psühholoogilist fookust ja vaimset puhkust. Jalgpall ei ole ainult füüsiline mäng vaid see tegevus nõuab ka pidevat ajutegevust ning seetõttu väsitab ka vaimu. Seega siin võiks ju olla Fortnite puhul tegemist olla lõõgastava alternatiiviga ajule, mis aitab maandada toimunud mänguga seotud pingeid ja võistlusärevust. Teisest küljest jällegi leian, et väga kergelt tekib üledoos ning sellest väljatulek on raske, mis mõjutab olulisel määral häälestumisvalmidust ja keskendumist eelseisvale jalgpallimängule. Vahel on tunne, et mida pikem on mängudevaheline paus, sest hullemateks digitaal-zombideks ekraani toimel lapsed muutuvad ja treeneril on raskusi nende tagasitoomisel reaalsesse maailma.


Olgugi, et mängud on mõeldud meelelahutuse eesmärkidel, nõuavad nad siiski ka mängijalt endalt energia kulutamist. Füüsiliselt on keha puhkeasendis, kuid mängud tähendavad reeglina kiiret reaktsiooni, silma ja sõrmede koostööd ja koordineerimist. Selline kognitiivne tegevus nõuab päris märkimisväärse hulga vaimset energiat aga sama nõuab ka ju jalgpalli mängimine, et olla kiire ja teha õigeid ja kiireid otsuseid. Seega, kui laps kulutab liiga palju oma aju energiast ära ekraani taga, siis jalgpalliväljakul võib seda jääda puudu. Võrdsetes mängudes võib see saada otsustavaks ja negatiivselt mõjuda tulemusele, mis võib omakorda negatiivselt mõjuda noore jalgpalluri motivatsioonile.


Tänapäevased nutimängud on sageli arendatud silmas pidades kahte olulist printsiipi: olla kaasahaaravad ning premeerivad. Need rõhutavad inimloomusele väga omast naudinguprintsiipi, kontseptsioon millega tuli esimesena välja Sigmund Freud. Selle kohaselt inimese aju otsib loomukohaselt esmajoones naudingut ning väldib ebamugavust. Sellega kaasneb kalduvus eelistada vahetuid preemiaid pikaajalistele saavutustele. See on ka peamine põhjus, miks helendavad ekraanid on nii paeluvad, eriti lastele – need lahutavad meelt ning seda üsna väikese pingutuse ja ajaga. Kui panna see jalgpalliturniiri konteksti, siis ekraani taha peitu jäävas reaalses maailmas peab oluliselt rohkem pingutama, et jõuda meelt lahutava tulemuseni ja sageli pole see garanteeritud. Seega kardan, et Fortnite ja selles kogetud kiire eduelamus võib muutuda kiireks aseaineks positiivse elamuse saamiseks ning jalgpalliturniiril maksimaalse tulemuse saavutamine võib alateadlikult jääda tahaplaanile või vähemalt langeb olulisus maksimaalselt pingutada.


Töötades ise infotehnoloogia valdkonnas olen kindlalt seda meelt, et digitaalsed oskused on väga olulised edukas karjääris. Samas pole ma üldse nõus sellega, et laste tegevus digitaalsete seadmetega neid suudaks kuidagi selles suunas arendada. Kuigi videomängud võivad parandada teatud kognitiivseid oskusi, võib liigne lihtsale meelelahutusele toetumine potentsiaalselt mõjutada probleemilahendamise oskuste ja loovuse arengut. On oluline tegeleda mitmekesiste tegevustega, mis esitavad ajule väljakutseid. Jalgpall on kindlasti üks nendest spordialadest, mis pakub ajule mitmekülgset arendavat tegevust.


Kokkuvõttes leian, et jalgpalliturniirid ja mobiilimängud väga hästi kokku ei käi. Tekib kaks paralleelset ja teineteisega konkureerivat tegevust, milles kaotajaks pooleks jääb pigem keerulisem ja suuremaid väljakutseid esitav jalgpallivõistlus. Helendav ekraan kulutab ära suure osa vaimsest jõust, millel on ka oluline roll jalgpalliväljakul. Siin oleks kindlasti mõistlik leida enne võistlust turniiril osalevate laste vanemate ning treeneri kaasabil konsensus, kuidas seda regulaarida ühtsete reeglite abil.


Mis teha lapsega, kes kipub liiga kaua ekraani taga aega veetma? Minu meelest kõige tõhusam lahendus on karmikäeline piiramine – lapsed seda teha ei suuda, vanemad peavad tegema seda nende eest. Võiks ka endalt küsida, kas lapsele üldse on nutitelefoni vaja? Kui see on pigem meelelahutuslik ja sõltuvust tekitav vidin, siis äkki piisab vanakooli nuputelefonist. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et on täiesti piisav. Peamine eesmärk on ju olla kättesaadav ja ühenduses vajalikul hetkel. Sotsiaalset survet teiste laste poolt pole ka täheldanud – eks tänapäeva lapsed ongi õnneks veidi teistsugused, kui 90ndate põlvkond. Lisaks piiramisele on väga oluline alternatiivide pakkumine ning eriti tõhus on leida ühiseid tegevusi. Jalgpallimäng on jällegi üks hea alternatiiv – saab ka lapsevanemad helendavast ekraanist vahetevahel eemale.




291 views

Comments


bottom of page