top of page

Herman Pedmanson: malelaua tagant keskväljale


Kuigi hooaeg 2023 oli Tammeka esindusmeeskonna jaoks pigem raske ja keeruline, oli üheks võistkonna edulooks Herman Pedmanson, kes “tänu” Tanel Langi kevadisele põlvevigastusele sai Tammeka keskväljal oma võimaluse ja sellest kohe ka kinni haaras. Tänasel päeval mängib Herman mängu südames nii, nagu oleks ta seda juba aastaid teinud ja miski ei viita, et tegemist on alles 18-aastase mängumehega, kes paberite järgi võiks alles noorteklassis mängida.

Siiski toimus Hermani debüüt juba 2021. aastal, kui hooaja viimases mängus Pärnu Vapruse vastu otsustas toonane peatreener Dmitrijs Kalašnikovs hoida põhikoosseisu eesootavate üleminekumängude jaoks ning oma esimese mängu Premium Liigas said teha koguni seitse Tammeka noort mängijat, sealhulgas värskelt 16. aastaseks saanud Pedmanson. 2022 hooajal pakkus Herman esindusmeeskonna liikmetele konkurentsi pigem trennides ja mänguminutid kogunesid duubelmeeskonnas. Siis aga saabus 2023 hooaeg, kus juba eelpool nimetatud Langi intsidendi tõttu tuli Hermanil võtta vastutus ja Tartu kõrgliiga jalgpalli päästma hakata.

Tänaseks päevaks on Pedmansonil Eesti kõrgemal liigatasemel maha peetud 37 mängu ja löödud 2 väravat. Samuti on ta olnud 2 värava eeltöö tegijaks. Ka sellest hooajast on Hermani kontol penalti teenimine Pärnu Vapruse vastu, mis oli ka võidumängu otsustavaks hetkeks. Erinevates noortekoondistes on noormehel kirjas 16 mängu ja 1 värav. Lisaks jalgpallile on Pedmanson Eesti mõistes väga kõval tasemel mõttemängur, kellel koduses auhinnakapis ka mitmed erinevate formaatide Eesti meistritiitlid males. 

Nüüd uurimegi pisut lähemalt, et mis on Hermani varajase, kuid seda jõulisema enesekehtestamise tagamaad ning meenutame pisut minevikku, analüüsime olevikku ja kiikame tulevikku.


Oled läbi ja lõhki Tartu kandi poiss. Kus täpsemalt resideerud?


“Elan Sepa staadionist umbes 2 kilomeetrit Ülenurme poole ja tänu sellele on Sepa staadion olnud lapsepõlvest saadik minu teine kodu, kus omi jalkaasju ka vabast ajast ajanud olen. Seetõttu võib ka minu niinimetatud kodupoeks nimetada vana ja head Karete Coopi ja eks nii staadioni kui ka poe ümbruskonna elanikud peaksid mind mäletama küll.”


Alustame päris algusest. On sul mingeid mälestusi oma esimestest jalgpalli trennidest ja mäletad üldse, et mis asjaoludel sa jalgpalli juurde jõudsid?


“Olin kuue- või seitsmeaastane, kui naabrilapsed mind oma pallimängudesse kaasasid ja sealt tärkas mul ka endal süvendatud huvi jalgpalli kui ajaviitmise vormi vastu. Õnneks minu isa märkas seda, haaras härjal sarvist ja võttis Tammekaga ühendust. Mäletan seda, et kui esimesse trenni sõitsime, siis mina olin sinna valmis sandaalides minema, aga siis sekkus isa ja käskis juba autos olles midagi mõistlikumat jala otsa otsida. Tegelikult on esimene jalgpallitrenn Tamme staadionil päris hästi meeles just tänu asukohale, kuna meie tegevus toimus väljakute hõivatuse tõttu Tamme staadioni peaväljaku ja kunstmuru vahelisel mururibal (legendaarne torutagune, mis tuntud ka kõigile Tartu vanema põlve jalgpalluritele).”

Esimene treener Ken Viidebaum:” Hermaniga oli selline lugu, et ta tuli oma esimesse trenni, koos oma noorema venna Albertiga, kes oli 2007 sünniaasta poiss. Kuna Hermani sünniaastaks oli 2005 ja aasta teine pool, siis arutasime poiste isa Peebuga kohapeal asja ja leidsime, et kõige mõistlikum oleks neil logistiliselt käia trennis just 2006 sünniaastaga poiste juures, et mahuvad mõlemad vanusega sisse ja vanematel ei oleks nii palju transpordilisi väljakutseid vaja lahendada. Mina mäletan nende esimest trenni päris hästi just tänu isa Peebule, kes filmistenaristile ja humoristile omaselt iseloomustas oma poegasid ja nende tugevusi ning nõrkuseid üsna värvikalt. Mäletan, et mõtlesin Hermanit vaadates, et minu üks eelmistest esimestest õpilastest oli sarnase oleku ja samasuguse punaka peaga Mihkel Järviste, et päris lahe oleks kui siit uus Miku kasvamas oleks. Tänasel päeval mängivadki mõlemad kutid Premium Liigas keskväljal ja ootan nende kahe kohtumist vahetus lahingus väga ning oleme selle potentsiaalse vastasseisu koduses ringis nimetanud K.Viidebaumi nimeliseks punapeade vaheliseks keskväljaderbiks.”



Kes on olnud Sinu noorteklasside treenerid Tammekas ja koondistes?


“Alustasin Ken Viidebaumi juures, kellega veetsin koos paar esimest aastat. Olid rõõmsad ja lõbusad aastad, mis kinnistasid minu huvi jalgpalli vastu. Ken ja abitreener Eduard Škunov suutsid luua meile sellise hästi lõbusa, kuid samas üsna nõudliku keskkonna, kus sai kõvasti nalja, aga samas laadaks asjal minna ei lastud. Tegelikult on väga lahe, et minuga koos alustanud seltskonnast on ka Georg Kaarel Kõrgveel kõrgliiga debüüt käes ja päris mitu teist kutti on juba jõudnud esindusmeeskonna treeningutele ja loodetavasti saavad peatselt ka oma võimaluse võistlusmängus.

Kui asi juba vähe tõsisemaks läks, siis U11-U13 vanuseklassis oli minu treeneriks Timo Teniste. Täismõõtmetel väljakule jõudes oli treeneriks Peeter Kusma, kes mingis mõttes avas minu silmad, et mis asi see jalgpall üldse on ja hakkasin nägema nö. suurt pilti. Just tema käe all hakkasin mõtlema jalgpallist kui professionaalsest tegevusest.

U17 vanuseklassis oli peatreeneriks Indrek Koser, kes oli väga muhe, kuid samas ka äärmiselt professionaalne treener. Sellel ajal saavutasime meeskonnaga mitmeid väga häid tulemusi. Siinkohal tahaksingi ära märkida, et meile kuidagi sobis jube hästi see kombinatsioon, et kõigepealt oli kaks aastat Kusma ja siis kaks aastat Koser- tagantjärgi analüüsides tundub see hästi loogiline järjestus ja arenesime sellel perioodil väga jõudsalt.  Lisaks oli vahepealsel perioodil treeneriks Riho Rosenthal ja kuna mul olid tema ajal käes just hetked, kus valisin male ning jalgpalli vahel ja võibolla ei suutnud endast päris sadat protsenti anda, siis hindangi Rihot just selle tõttu, et ta mõistis mind ja minu keerulist olukorda ning oli selles osas äärmiselt vastutulelik ja arusaaja. Peale neid treenereid tuli juba täiskasvanute jalgpall ja sain areneda Siim Valtna, Dmitrijs Kalašnikovsi, Miguel Santose, Marti Pähna ja paljude teiste abitreenerite ja füsioterapeutide käe ja silma all.

Koondistes olen kokku puutunud peaasjalikult Marko Pärnpuu ja Joel Indermitte treeneritarkustega, kellest on mul samuti ainult positiivsed mälestused, kuna tegemist on noorte ja modernsete jalgpallitreeneritega.”


Foto: Renate-Ly Mehevets


Teatavasti pidasid ka väikese pausi jalgpallist. Miks nii ja kuidas tagasi jõudsid?


“Jalgpallist võtsin pausi 14 aastaselt, kui mul avaldusid erinevad koormusest tulenevad  tervisemured taldade, põlvede ja puusadega. Sellel hetkel tundus, et samade koormustega jätkamine ei ole lihtsalt elukvaliteedi mõttes jätkusuutlik. Kuna sinnani oligi vutt olnud male kõrval nö teine ala, siis tegingi otsuse, et edaspidi mängin jalgpalli ainult siis, kui tervis lubab ja male võimaldab. Kuid siis tuli koroona, kus ära jäid ka maleturniirid ja samuti sai trennipausi tõttu korda tervis. Kui vaatamata pausile avanes jalgpallis võimalus mängida eliitliigas ja võtta mõõtu Eesti parimatega, tuli ka jalkaisu tagasi ja nii on ka jäänud. Võib öelda tagantjärgi, et oleks võinud minna nii ja naa, aga hetkel olen väga rahul, et läks nii.”


Kas üldse malet ja jalgpalli annab kuidagi võrrelda ja omavahel siduda? Male maailmameister Magnus Carlsen on teatavasti väga suur jalgpallifänn ja ka ise üsna osav ning kuuldavasti sisustab tihti suurturniiridel oma vaba aega pallitogimisega. Kuidas teil omavahel males ja jalgpallis vahekord oleks Sinu arvates?


“Olemuslikult on mõlemad mängud paljuski väga sarnased- ka Carlsen ise on seda öelnud. Suures plaanis on suurim erinevus ajaline surve, jalgpallis on sul reeglina aega enda otsus/”käik” vastu võtta maksimaalselt 2-3 sekundiga. Males on sul selleks kõvasti rohkem aega.

Kui võimalikke otseseid vastasseise Carlseniga analüüsida, siis males suudaksin arvatavasti mängu algfaasis olukorra kontrolli all hoida, aga keskmängus paneks Magnus oma paremuse maksma ja lõppmängu me arvatavasti ei jõuaks. 

Olen vaadanud ka mõningaid tema jalkavideosid ja mulle tundub, et omavahelises 1vs1 jalgpallis oleksin ikkagi favoriidiks mina.”



Foto: Tammeka erakogu


Kui meenutad oma noorteklasside perioodi, siis mida sa võimalusel teistmoodi teeksid?


“Tore aeg oli ja otseselt midagi kahetseda küll ei ole, aga kui mõelda minust kui tulevasest professionaalist, siis tegelikult oleks võinud tulla see otsus jalgpalluriks saada mõned aastad varem. Kui oleksin mõningad otsused oma peas ja suhtumises pisut varem ära teinud, oleksin tänaseks võitnud paar aastat arengus ja professionaalses töös.”


Palju sa oled teinud ja palju teed praegu iseseisvat tööd palliplatsil ja on sul mõni sellealane soovitus tänastele noortele ?


“Kui jätta lapsepõlve hullamised Sepal kõrvale, siis ei saa öelda, et ma oleks nüüd väga palju juurde teinud, aga samas siiski rohkem, kui mõni teine võistkonnakaaslane. Iseseisev töö on palju kergem, kui sul on kõrval sõber, kellel samad eesmärgid ja kõrge motivatsioon. Minul on selline klapp võistkonnakaaslase Laurits Õunpuuga, kellega oleme ikka kahekesi koos käinud juurde tegemas ja oma oksakohtasid lihvimas ning kindlasti on sellist laadi iseseisev töö meid kõvasti edasi aidanud.

Tänastele noortele oskan oma 18-aastase tarkusest soovitada ainult seda, et kindlasti tuleb kõvasti vaeva näha ja trennidesse tõsiselt suhtuda. Palju tuleb siiski ise juurde teha, kuna trennidest jääb paraku väheseks, kui tahta kuhugi jõuda. Tuleb osata enda mänge ja trenne analüüsida, eriti ebaõnnestunud olukordi ja ei tohi isiklikult võtta kriitikat või siis treenerite või kaaslaste negatiivset tagasisidet. Kindlasti tuleb ka palju esindusmeeskonna mänge külastada, seda uhkem tunne kui ise lõpuks mängid esinduse eest.”


Kuidas ise hindad, millised on Sinu suurimad tugevused ja ka nõrkused jalgpalliväljakul?


“Ma ise arvan, et üheks minu tugevuseks on see, et ma suudan päris okeilt kasutada oma “nõrgemat” vasakut jalga. Noorteklassides lugesin treenerite sõnul päris hästi mängu- proovin seda elementi aina rohkem nüüd ka meesteklassi jaoks kohandada, kuna see teeks elu keskväljal oluliselt kergemaks. Usun et mul on ka päris hea mootor, mis lubab mul väljakul edasi-tagasi traavida ja vastaste korüfeesid kiusata. Juurde on kahtlemata vaja panna kõikides elementides, aga hetkel tunnen, et kõige rohkem piiravad mind vähene plahvatuslik kiirus ja mittepiisav atleetlikus.”


Foto: Liisi Troska


Oled ennast mänginud juba esindusmeeskonna põhimeheks. Kas nüüd juba saab kohati nautida ka seda olukorda või käib iga päev võitlus oma koha eest?


“Kui olin laps, siis kõik, mis seondus Tammeka esindusmeeskonnaga, tundus mulle ülilahe ja võimas. Vaatasin kõiki esindusmeeskonna mängijaid nagu ilmaimesid. Selles mõttes naudin praegust olukorda täiega. Kui jälle võtta trennis, siis ega siin eriti nautimiseks aega ei ole. Sellist võimalust, et lükkad keset trenni gaasi maha, tegelikult ei ole, kuna meil on keskväljale päris korralik konkurents. Jalgpallitrenn võtab minu päevast aega maksimaalselt 4 tundi ja elu nautimiseks jäävad ülejäänud ööpäeva tunnid. Aga äkki tuleb kunagi 35 pluss vanuses see aeg, kus saan ka trennis rohkem nautida, noori õpetada ja rohkem rahulikumalt võtta ning aastate jooksul omandatud klassi pealt pisut viilida.”


Kas pead ka oma jalgpalliväljakuvälist elustiili palju kontrollima ja kui keeruline see üldse noorele inimesele on?

“Elustiili kontrollimine on tegelikult ülitähtis. Uni, söök, jook, taastumine - kui nende aspektidega ei jõua või ei taha tegeleda, siis kuhugi jõudmine on ikkagi ülikeeruline. Mingist vanusest tulevad igasugused peod ja festivalid. Nendega on veel kõige keerulisem, kuna sõbrad ju lähevad ja kõik tundub nii lahe ja uus. Aga jällegi, kui selles vallas asjad käest ära lähevad, siis paraku võib tippspordiga kõik olla. Olid ka minul mõned väga keerulised hetked ja vaja oli teha raskeid otsuseid, aga õnneks on nüüdseks tekkinud mul konkreetsed eesmärgid ja samuti rutiin, mis aitavad erinevate mittesportlike kiusatustega hakkama saada.”


Oled siiski väga noor ja haridus tahab ka omandamist- kuidas oled saanud toimima Tammeka treeningud-mängud ja hariduse omandamise ja on see väga keeruline?

“Õnneks või kahjuks ei ole minul vaja olnud keerulisi valikuid spordi ja hariduse vahel teha. Esimesed üheksa klassi olin vanemate otsusel koduõppel ja koolipink jäi minust nühkimata. Tänu sellele oli minu graafik üsna paindlik ja seda sai vastavalt mängudele ja trennidele kohandada. Küll aga oli kord karm ja enesedistipliin pidi siiski olema kõva, et asjad tehtud saaks. Ka praegu omandan gümnaasiumiharidust pigem kaugõppe vormis ja minule selline viis sobib, kuna nii ei pea sporti millegile ohvriks tooma ja ka vastupidi. 

Olen siiski väga palju näinud võistkonnakaaslaseid, kes kooli ja spordi kokku sobitamisega on püsti hädas. Aga ega siin polegi midagi muud teha, kui enda prioriteedid ja plaanid võimalikult varakult paika panna ja ära otsustada, et mis määral ja kuidas oma eesmärke saavutada. Olen näinud ka võistkonnakaaslaseid, kelle jaoks tippsport ja tipptasemel haridus paralleelselt pole mingiks probleemiks.”


Ideaalses maailmas ja ideaalse õnnestumise korral, kus näeksid ennast kui jalgpallurit viie aasta pärast?

“No ideaalses maailmas tahaksin mängida viie aasta pärast välismaal või vähemalt Eesti TOP 3 meeskonnas. Möödas võiks olla edukas periood Eesti U21 rahvuskoondises ja tahaksin figureerida regulaarselt A koondise valikus. Ennekõike tahaksin, et minu üle saaksid uhked olla minu pere ja minu endised treenerid ning klubikaaslased.”


On sul oma lemmikud suurest jalgpallist?

“Siin pole pikka mõtlemist - Barcelona, Messi ja Pep Guardiola. Kõik see, mida need kolm omades valdkondades suudavad ja milline visioon neil mängu osas on, on lihtsalt uskumatu minu jaoks.”


Erinevad portaalid, ennustajad, arvajad ja ka kihlveokontorid on pidanud Tammeka esindusmeeskonda 2024 hooajal kõige tõenäolisemaks liigast väljakukkujaks. Mis Sina sellisest ennustusvahust arvad ja on Sul sõnum klubi toetajatele?

“Ma ei tea, kas seda usutakse või mitte, aga minul isiklikult läks kogu selline arvamine ja ennustamine ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ennustajate töö on ennustamine ja minu töö on jalgpalli mängimine. Eks hooaja lõpus saab näha, kumb oma tööd paremini tegi. Pigem annab see, kui sinult suurt midagi ei oodata, motivatsiooni ja tuhinat juurde, tõestamiseks, et oled ikkagi midagi väärt. 

Toetajatele tahaks nii palju öelda, et tulge ikka staadionile ja aidake meid. Eelmine aasta oli tööõnnetus ja oleme valmis seda võistkonnaga ka Teile tõestama. Mida rohkem rahvast on tribüünil, seda vingemat elamust me suudame Teile pakkuda!”



Esimene treener Ken Viidebaum: “Olen väikest Hermanit ise paar aastat treeninud ja samuti olen ennast tema käekäiguga jooksvalt ka edaspidiselt kursis hoidnud ning võin üsna veendunult väita, et tegemist on iga treeneri unelmate õpilasega. Tavaliselt on nii, et treener räägib pika ja keerulise jutu kokku, et mis ja kuidas juhtuma peaks hakkama, siis kõik noogutavad ja lähevad teevad tavaliselt ikka täpselt nii, nagu jumal juhatab. Aga Herman oli üks nendest vähestest, kes kuulas ja üritaski teha seda, mida talle oli räägitud ja omavahel kokku lepitud. Oskus kuulata, arutleda, analüüsida, kohaneda defineeribki minu jaoks Hermanit kui jalgpallurit ja ka inimest. Soovin kõikidele Eesti treeneritele võimalikult palju oma Hermaneid ja silma nende ära tundmiseks ning arendamiseks ja küllap siis ka Eesti jalgpall ühel heal päeval õide puhkeb.” 


Treener U16-U17 vanuseklasssis Indrek Koser: ”Hermanit iseloomustas tema suur töökus ja soov areneda nii treeningute sees, kui ka treeningute välisel ajal.  Tema oli üks nendest, kes jäi peale rasket treeningut veel väljakule lisa tegema ning samuti võis teda ja Laurits Õunpuud ning Mihkel Seppa kohata staadionil ka täitsa treeninguvabadel päevadel, kui nad kolmekesi tegelesid oma tugevate külgede arendamise ja nõrkade elementide järele aitamisega. Herman paistis juba nooremana silma kui mängija, kes suudab platsil vastu võtta väga õigeid otsuseid ja samuti suutis ta need otsused ka valdaval ellu viia. Lisaks erialastele palliga tegevustele oli Herman väljaku hea ja positiivne liider, pingutades alati lõpuni ja innustades ka meeskonnakaaslasi sama tegema.”


Tammeka esindusmeeskonna peatreener Marti Pähn: ”Herman on hea näide Tammeka uue põlvkonna mängijatest, kes murdnud end meie esindusmeeskonda. Läinud hooaeg oli tema jaoks suuresti debüüthooaeg kõrgliigas ning kindlasti saame rahul olla sellega, et meie noortesüsteemist üles tulnud mängija suutis nii kiiresti kanda vastutust ning näidata, et suudab kõrgliigas mängides meid väljakul meeskonnana paremaks muuta. Mängijana on ta töökas, kohusetundlik ning valmis meeskonna heaks töötama kaitses, samas on temas aga ka piisav hulk loomingulisust ning soovi vaadata vastase värava poole ning skoorida. Väga oluline on kindlasti ka see, et mängija töötab enda kallal ka väljaspool meeskonna treeningut ning on treeneri jaoks hea juhendatav, kes on valmis kuulama ning motiveeritud end arendama.”




283 views

Opmerkingen


bottom of page