Tammeka 30. Õhinapõhiselt sündinud klubi.

Seda, kas 30 aastat tagasi algas juuni samasuguse kuumalainega nagu tänavu, Heino Ligi ei mäleta. Küll on tal selgelt meeles sündmused, mis tõid 1989. aasta 13. juunil Eesti noorukesele jalgpallikaardile uue klubi, Tartu Tammeka. Tänaseks tegutseb selles mõne mehe õhina najal alustanud klubis üle tuhande harrastaja, millega ollakse kogu Eesti suurimaid.

Hillar Otto


Praegu kinnisvaravaldkonnas tegutsev Heino Ligi töötas kolmekümne aasta eest Tartu veevärgis, kui Tartu Kalevis instruktorina toimetanud Hillar Otto tuli tema juurde jutuga: teeme Tartusse eestlaste jalgpalliklubi!


„Ausalt öeldes olin alguses kahtleval seisukohal, sest toona oli jalgpall ikkagi selgelt venelaste ala, seda mängisid vene poisid, treenerid olid venelased ja kohtunikud olid ka venelased. Tartus tegeldi jalgpalliga vaid Lastestaadionil, kuid sealgi oli see vaid Vene rahvuse pärusmaa,” meenutab Ligi. Kuid kehakultuuriteaduskonna lõpetanud mehena polnud temas kusagile kadunud soov end spordivallas teostada ning nii andis ta lõpuks Ottole jah-sõna. Ligi õlule jäi vastloodud klubi majanduslik pool.


Ligi rõhutab, et Tammeka sünnis oli kõige suurem roll ikkagi Hillar Ottol – kui poleks olnud teda ja tema entusiasmi, poleks ka seda klubi tekkinud. „Otto oli Tammeka looja, mõistus ja südametunnistus. Ta elas jalgpallile, oli sellele täielikult pühendunud. Eestikeelse jalgpalli algus oli Tartu spordielus märgilise tähtsusega,” tegi Ligi kummarduse kaheksa aasta eest meie seast lahkunud jalgpallimehele.


Tammeka 1986 sündinud poisid järjekordset medalit võitmas. Seekord Heino Ligi (tagumine rida) treeneri rollis.


Kohe Tamme staadionile

Esimesed poisid leiti klubisse sõprade-tuttavate ringist. Kuna Ligi tütred käisid 2. keskkoolis (praegune Miina Härma gümnaasium) ja ta ise oli seal aktiivne lapsevanem, tulid osad poisid sealt, kuid vutitagujaid saabus ka praegusest Karlova ja Mart Reiniku koolist ning mujaltki, kus Hillar Otto uut klubi tutvustamas käis. Erilist meelitamist poisid Ligi mäletamist mööda ei vajanud ning Otto käe all alustas treeningutega paarkümmend poissi.


Trennid toimusid Tamme staadionil, sest see oli üks väheseid kohti, kus Tartus üldse jalgpalli mängida sai, hiljem saadi kasutada ka Põllu tänava ja Salme tänava Õpetajate seminari väljakut. Tamme staadionil asudes oli klubi nimi – Tammeka – sündinud väga loomulikult, kuid kes konkreetselt selle esimesena välja pakkus, seda Ligi enam ei mäleta. „Pigem oli see kollektiivne looming,” lisas ta.


Klubi sai kiirelt tuule tiibadesse, seda suuresti tänu sellele, et kohe alguses tekkisid kontaktid soomlastega, kes olid Eestist väga huvitatud. Eriti suured sõbrad leidis Tammeka Kokkolast ning tänu seal vägesid juhtinud Jan-Erik Sundellile jõuti ka järgmiste inimesteni. Nii oli tavaline, et paaril esimesel aastal käidi suve jooksul Soomes turniiridel neli-viis korda, sama sagedased reisijad olid vaid rahvatantsijad. Ligi tõdeb, et Tartu teiste spordialade treenerite seas tekitas see teatud nurinat ja kadedustki, kuna nemad võisid Lääne-Euroopast tollal alles unistada (ärgem unustagem, et Eesti kuulus siis veel Nõukogude Liidu koosseisu).


Ahvatlevad välisturniirid

Soomlaste utsitusel loodi juba 1990. aastal klubisse ka tüdrukute grupp, mida asus juhendama samuti klubi loomise juures olnud, kuid sarnaselt Hillar Ottole erialase kõrghariduseta Andres Valdna. Naiste jalgpall oli toona veelgi midagi utoopilisemat kui eestlaste jalgpall ning sestap tuli tüdrukute trenni saamiseks pea tööle panna.


Taas leiti mängijaid oma tutvusringkonnast, kuid spetsiaalselt tehti värbamistööd praeguses Karlova koolis, kust saadi viis-kuus „noh, ütleme ulakat tüdrukut,” nagu märkis Ligi. See grupp püsis koos päris pikalt ning Ligi sõnul saavutati lõpuks selline tase, et Skandinaavias turniiridel käies oldi tublide keskmike seas.


Just välisturniirid olid Tammeka algusaegade üheks põhiliseks märksõnaks. Lisaks Soomele käidi ka Rootsis ja Taanis, kuid jõuti isegi Inglismaale, Saksamaale ja Prantsusmaale. Reise toetasid erinevate asutuste juhid, kellel oli 1990. aastate alguses raha lahedalt käes.


Vastutasuks said nad poistega koos välismaale sõita, mis toona oli väga suur asi. „Mäletan, et oli vist nii, et Soome reisi taks oli toetajale 3000 rubla, Rootsi 5000, Saksamaa 8000 ja Inglismaa 10 000 rubla,” ütles Ligi.


Kokkola Cupi eeskujul otsustati ka ise kohe turniiride korraldamisega algust teha. 1990. aastal toimuski Tartus esimene rahvusvaheline Tamme Cup, millest võttis osa lausa Inglismaa klubi Norwich City. Mismoodi täpselt Norwich Eestisse organiseeriti, Ligi ei mäleta, kuid ta usub, et suur osa oli selles, et nad olid ka ise väga huvitatud toonases mõttes vägagi eksootilisse riiki reisimisest.


Esimene Tamme Cup tehti nii suurejooneliselt kui võimalik. Peeti paraadi, milleks suleti isegi mõned tänavad ning Raekoja platsil tervitas jalgpallureid linnapea. Söömas käidi „Kasekese” restoranis.


Tammeka 1979 aasta sündinud poisid. Paremalt esimene üks Tammeka asutajatest Avo Jakovitš. Vasakult esimesena võib ära tunda Tammeka ühe suurima legendi Vladimir ,,Kosha'' Heeriku.


Rasked ajad

Olud muutusid kardinaalselt aga pärast 1992. aasta suve rahareformi. Ligi nentis, et järgnevad aastad olid väga keerulised, sest raha nappis nii ettevõtetel kui ka lapsevanematel. Toetajad, kes varem lahkelt rublasid jagasid, kadusid orbiidilt.

Organiseerides ja kombineerides suudeti siiski välismaistel turniiridel käimist jätkata, kusjuures osade laste eest pidi Ligi maksma ka oma rahakotist. Turniiridel käimise hea külg oli see, et soomlastelt-rootslastelt saadi humanitaarabi korras kasutatud jalgpallisaapaid ja võistlusvorme. Nii käidi ka turniiridel mitte oma, Tammeka vormis, vaid mõne Skandinaavia klubi vanades särkides. Suurt lugu sellest siiski polnud, peaasi, et särgid olid ühte värvi ja erinevate numbritega, lisas Ligi.


Klubi majandusjuhi ehk tänapäevases mõistes mänedžeri tööpõld oli väga lai. Vajadusel tuli anda poistele trennigi või kehastuda välisreisidel bussijuhiks ja rool enda kätte võtta, kui päris juht magama kippus jääma. Samuti tuli Soomes klattida nende ulakamate tüdrukute või poiste toonastest kultuurierinevustest tulenenud tempe. Ühele lapsevanamale pidas Ligi maha ka loengu pereplaneerimisest, kuna mitte just parimal majanduslikul järjel naine kippus liiga sageli sünnitama. „Aga see jutuajamine lõppes tema stoilise vastusega: nii nagu Jumal on andnud, nii on ta andnud,” muheles Ligi.


1990. aastate keskel reisiti turniiridele vana bussiga, mille klubi oli Soomest ostnud ning mille rooli, nagu juba öeldud, pidi vahepeal istuma ka Ligi ise. Buss oli rahvast täis ning nii tuli neil pikkadel, mitu päeva kestnud reisidel tuli magamise küsimus lahendada nii, et kõige väiksemad vutimehed pandi üles mütsirestide peale, suuremad lasid silma looja põrandal. „Keegi ei nurisenud,” märkis Ligi.


Ta lisas, et turniiridele sõitmiseks pigistas ta välja sellised eelarved, et kord tulnud lapsevanemate koosolekule politoloog Rein Toomla, kelle poeg Tammekas trennis käis. „Ta siis ütles seal: „Tulin vaatama, kes see finantsgeenius on, kes viib meie lapsed 2000 krooniga Taani?” Eks see oli tõesti väga odav hind, aga püüdsimegi nii odavalt kui võimalik läbi ajada, kuigi ega seegi hind endale väga odav tundunud. Nii see kombineerimine käis, ei pidanud seal mingi finantsgeenius olema, lihtsalt oluline oli, et oleks selge skaala odav/kallis. Spordimeestel on selle skaala mõistmisega paraku tihti raskusi olnud,” rääkis Ligi.


Hillar Otto koos 1980 sündinud poistega.


Uskumatuna tunduv kasv

Tammeka juures tegutses Ligi aktiivselt kümmekond aastat. Praegu hoiab ta end klubi tegemistega küll jõudumööda kursis, kuid tunnistab, et staadionile ei jõua just kuigi sageli, sest nädalavahetustel on tihti muud tegemised ja kohustused.


Igal juhul usub Ligi, et kui kahekümne aasta pärast tähistab Tammeka oma esimest juubelit, võiks klubi olla veelgi suurem ning siin võiks palli taga ajada praeguseks kaks korda rohkemgi harrastajaid. Millistele kohtadele võiks aga kahekümne aasta pärast mängida esindusmeeskond, pole Ligi arvates mõtet spekuleerida, sest see sõltub ennekõike sellest, kas leidub toetajaid, kes on nõus esindusse oma raha (ja palju) panustama.


Heino Ligi möönis, et 30 aasta eest asjaga alustades ei oleks ta osanud isegi mitte unes näha, et klubi kunagi nii suureks võiks kasvada, nagu see praegu on.


„Eks meie proovisime asju teha nii hästi kui oskasime, kuid tagantjärele vaadates oli see muidugi paras põlve otsas nikerdamine. Samas kahetseda ei ole ka midagi, sest kuigi praegu teeks mingeid asju ilmselt teisiti, siis toona meil polnud lihtsalt neid teadmisi,” tõdes Ligi.