SUUR JÕULUINTERVJUU – naiskonna uus peatreener Sirje Roops

Naiskonna kauaaegne mängija ja kapten on uuest hooaajast Tammeka naiskonna peatreener ja ühtlasi lõpetab mängijakarjääri.



Sirje, kui sa 5 aastat tagasi esimest korda Santoses treenerina trenni läksid andma, kas siis mõtlesid, et hakkad kunagi hoopis Tammeka naiskonna peatreeneriks, kus ise hetkel mängisid?


Ei, elusees mitte! Ma arvan, et ma hakkasin selle peale mõtlema kaks aastat tagasi. See oli pärast B-litsentsi tegemist, kui ma olin juba treener olnud veidi aega. Siis ma mõtlesin selle peale. Ma olen mõtisklenud, et see on asi, mida ma tahaks kindlasti kunagi teha, aga ei arvanud, et see nii kiiresti tuleb. Ma ei uskunud, et see tulebki nüüd niimoodi... et sinna läheb aega veel. Aga siiski võtsin selle pakkumise vastu, sest ma ei tea, kunas see uuesti tuleks. See võib ka tulla mingi 10 aasta pärast või siis mitte kunagi.


Mis siis ikkagi viis selle otsuseni, et see töö vastu võtta?


Kui ma hästi aus olen, siis pigem ikkagi see, et aidata neid inimesi, kes seal on. Kuna ma olen ise võistkonnas olnud, ma tean mis asju oleks vaja teha, et me saaks selle keskkonna paremaks. Ma tunnen neid inimesi hästi, pluss ma vastutan ka osaliselt süsteemi eest, et luua nendele tüdrukutele, kes noortest tulevad, võimalikult vinge keskkond – et nad teaks ja näeks, et neil on ka võimalus kuskile jõuda. Et keskkond oleks nende jaoks valmis, kui nad tulevad. See oli peamine asi, mis viis lõpuks mõtteni: okei – ma võtan selle vastu!


Tundub, et see oleks see, mis aitab mul saada veel paremaks, sest ma olen nüüd täiega oma mugavustsoonist väljas – see on õudne! Mida ebamugavam mul on, seda rohkem ma pingutan, et mul ei oleks seda tunnet. Aitab ka see, et minu ümber on nii palju tuttavaid nägusid. Põhimõtteliselt pooled mängijad on need, keda ma olen juba päris kaua treeninud ja teine pool on need, kellega ma olen nii kaua koos mänginud. Ma tean täpselt, mis nägu keegi teeb, kui talle harjutus ei meeldi. Muidugi ma ei saa kunagi 100% kindel olla, aga ma oskan aimata.


Kui raske sul 15 aastast mängijakarjääri Tammekas lõpetada oli?


Oli keeruline. Hakkasin esimest korda sellest mõtlema üle-eelmise hooaja lõpus. Viimastel aastatel seostus jalgpalli mängimine pigem sellega, et mul oleks inimesed, kellega ma ise tahaks mängida ja et mul oleks tore. Oli vaja inimesi, kellega mul oleks tore trenni teha. See tundub täiega isekas, aga ma enam ei mänginud selle peale, et ma tahaks kuhugi jõuda.


Siis läks kuidagi hästi, kõik klappis ja mängimise lõpetamise peale enam ei mõelnud. Uuesti hakkasin selle peale mõtlema eelmise hooaja keskel. Aga siis tuli see Itaalia asi (Sirje käis 2017. aasta sügisel Itaalias Napoli naiskonna juures testimisel) ja tundus, et kõik uksed on jälle valla ja mõtlesin, et proovin ära. Mõtlesin, et hullult äge oleks sinna minna ja teha veel mingi samm edasi, aga siis sain aru, et ma olen seda treeneriasja nii palju juba teinud, et see tundus ebaaus nende mängijate suhtes, keda ma treenin – et ma läheks nüüd lihtsalt ära.


Mõtlesin, et okei, jään siia ja mängin Tammekas edasi, aga lõplikult otsustasin mängimisest loobuda, kuna tahtsin väga oma võistkonnakaaslasi aidata. Ma tundsin, et olen treener, kes mängib, mitte mängija, kes annab trenni. Ehk tegelikult tegi aeg selle otsuse minu eest. See oli raske, see oli kurb, aga hetkel ma olen täiega rahul.


Milles seisneb kõige suurem vahe naiste ja tüdrukute treenimisel?


Kõige suurem vahe on selles, et kui sa treenind naisi, siis sa pead neid hästi palju järele aitama, näiteks mingeid asju, mis on jäänud tegemata, sest kuskil on olnud mingi puudulik süsteem või midagi on jäänud kuskile hammasrataste vahele. Mõned naised on nii hilja alustanud, et sul on vaja anda ühe trenni teemana kogu jalgpalli ABC – näiteks triblamine või pallikontroll edasi jne.


Inimesed peavad ise väga avatud ja värske peaga olema, et nad üldse suudaks seda kõike omaks võtta, sest võimalikult vähese ajaga tuleb neile anda võimalikult palju. Noored üldjuhul ise uurivad väga palju. Nad küsivad küsimusi, sest nad ei tea ja nad ei häbene küsida. Naised tihtilugu ei taha küsida, sest nad arvavad, et nad peavad juba teadma või siis arvavad, et nad teavad, kuigi tegelikult ei tea.


Kõige raskem ongi teha kogu see info võimalikult lihtsaks ja anda seda edasi võimalikult palju. Aga tuleb jälgida, et infot ei oleks nende jaoks jälle liigagi palju. Tüdrukud tahavad kõike teada ja nad jätavad meelde. Nad on jalkas nii sees - kui nad sõidavad turniirile, siis vaatavad mingit mängu või loevad uudiseid jalka kohta. Samas kui sa lähed naiskonnaga mängule, siis see protsent on umbes 10, kes räägivad enne mängu jalgpallist. Teemad lähevad küll jalkale, siis kui me sõidame mängult tagasi.


Mis on sinu isiklik eesmärk naiskonna peatreenerina hooajal 2019? Naiskonna eesmärk?