Kuidas läks naiskonna ettevalmistus hooajaks, sõna saavad peatreener ja kapten



27. märtsil alustas Tammeka naiskond oma 19. järjestsikust hooaega naiste Meistriliigas, kusjuures oma koha eest on naiskond pidanud mitmel korral vihaselt võitlema. Uurisime naiskonna peatreenerilt Sirje Roopsilt ja kaptenilt Rahel Repkinilt aga hoopis käesoleva hooaja ettevalmistuse ja eesmärkide kohta.


Kuidas läks ettevalmistus? Kuidas naiskond hooajaks valmis on?


Sirje: Ettevalmistus sujus pigem positiivselt, kuid treeningmänge oleks võinud olla rohkem. Pandeemiast tingituna pole saanud kahel ettevalmistusel treeningmänge soovitud mahus pidada. Eelmisel hooajal olime kokku leppinud treeningmängu Läti naiskonna FK Metaga, lükkasime selle käesolevasse aastasse, kuid ka see aasta polnud seda võimalik ega mõistlik teha. Pole mõtet hakata ilmataati ja halli puudumist kiruma, sest tegelikult oleme ju iga aasta Eesti ilmast teadlikud ning sellest on kujunenud pigem asjaolu, millega igal juhul ettevalmistusel arvestama peame.


Hooaeg on praeguseks alanud, kahjuks küll mitte sellisel noodil nagu oleksime soovinud, kuid usun, et iga mänguga läheme stabiilsemaks ja leiame oma mängurütmi kiirelt üles.


Rahel: Usun, et praeguses olukorras läks ettevalmistus üsna edukalt. Võtsime meile antud tingimustest peaaegu maksimumi. Hooajaks on naiskond kindlasti valmis, oleme kohanenud uute mängijate tulekuga ja nad on tiimi hästi vastu võetud.


Kes lahkusid ja kas keegi tuli juurde? Kuidas see võistkonna dünaamikat muutnud on?


Sirje: Lahkujaid on palju: Renate-Ly Mehevets, Samanta Uueda ja Hanna Karoliina Kalle jätkasid oma jalgpallurikarjääri mujal. Hanna Rästa, Tuuli Tasa, Cathy Pärnamets, Mari-Ann Ploompuu, Jaanika Piibar ja Merly Käblik otsustasid kahjuks koolile, tööle ja/või elule oma energia suunata ning hetkel jalgpalli ei mängi. Loomulikult on ülimalt positiivne, et Renatest sai esimene Tammeka naiskonna mängija, kes teenis siin mängides välislepingu profimängijana, aga samas kaotas naiskond kapteni ja liidri keset keerulist hooaega. Ja tegelikult oli ka kõigil teistel lahkujatel naiskonnas kandev roll. Lõppkokkuvõttes on loomulikult kurb, et väga raske hooaja järel on palju loobujaid, aga suuname oma energia uude hooaega ja olemasolevatele mängijatele.


Liitunud on FC Florast kaitsja Carmen Tiivel ja esindusnaiskonna treeningutel osaleb palju meie enda kasvandikke U17 võistkonnast. Kolm U17 mängijat tegid ka esimeses liigamängus Pärnu Vapruse vastu naiste Meistriliiga debüüdi: Kirkeliis Lillemets, Marie Kiivit ja Grete Kraus. Võistkonna dünaamika on saanud kannatada paljude põhimängijate lahkumisega, kuid noorte liitumine treeningutega on kindlasti tõstnud konkurentsi ja konkurents on edasiviiv jõud.


Tammeka naiskonna kapten Rahel Repkin / Foto: Liisi Troska


Rahel, oled nüüd saanud olla pool hooaega + ettevalmistuse aeg kapten, mis tunne on?


Rahel: Tunne on pigem hea. Eelmise hooaja keskel tuli see vastutus mulle suhteliselt järsku, kuid tunnen, et minu võistkond usaldab mind.


Kui palju on COVID-19 mõjutanud võrreldes tavapärase aasta algusega? Kas on hoopis mingeid õppetunde, mis aastatagune karantiin võistkonnale andis?


Sirje: Jällegi, treeningmänge oleks soovinud rohkem pidada. Treeningute koha pealt ei saa nuriseda. Sel hooajal on treeningtingimused isegi head olnud. Iga trenn on võimalik kasutada tervet platsi, mis on meid taktikaliselt väga palju aidanud. Pealegi oleme saanud mingil määral oma trenniaegu sättida, nagu meil endal sobilikum on. Siinkohal peame aru saama, et oleme hetkel üks vähestest spordialadest ja võistkondadest, kes saavad trenne ja liigat ilma suuremate piiranguteta mängida. Seega peavad mängijad oma platsivälistes tegevustes eriti hoolikad ja eeskujulikud olema.


Karantiini suurim õppetund on, et treener peab märkama mängijat võistkonna sees ja iga mängija vajab tähelepanu. Lisaks, kui enne tundus, et iseseisvalt treenides on võimalused piiratud, siis nüüd leiti igale olukorrale lahendus. Mingil määral muutis see ka mängijate suhtumist treeningutesse – kunagi ei tea kunas viimane trenn on!


Rahel: Ma loodan, et meid pole see väga mõjutanud. Oleme suurematest isolatsioonidest õnneks pääsenud. Usun, et igaüks on õppinud väärtustama seda, et saame platsil koos trenne teha ning ei pea igaüks eraldi või Zoomi vahendusel treenima.


Naiskonnal on nüüd teist aastat järjest 100% sama personal, kas see on positiivne või on rutiini tekkimise oht?