Kuidas läks naiskonna ettevalmistus hooajaks, sõna saavad peatreener ja kapten

27. märtsil alustas Tammeka naiskond oma 19. järjestsikust hooaega naiste Meistriliigas, kusjuures oma koha eest on naiskond pidanud mitmel korral vihaselt võitlema. Uurisime naiskonna peatreenerilt Sirje Roopsilt ja kaptenilt Rahel Repkinilt aga hoopis käesoleva hooaja ettevalmistuse ja eesmärkide kohta.

Kuidas läks ettevalmistus? Kuidas naiskond hooajaks valmis on?

Sirje: Ettevalmistus sujus pigem positiivselt, kuid treeningmänge oleks võinud olla rohkem. Pandeemiast tingituna pole saanud kahel ettevalmistusel treeningmänge soovitud mahus pidada. Eelmisel hooajal olime kokku leppinud treeningmängu Läti naiskonna FK Metaga, lükkasime selle käesolevasse aastasse, kuid ka see aasta polnud seda võimalik ega mõistlik teha. Pole mõtet hakata ilmataati ja halli puudumist kiruma, sest tegelikult oleme ju iga aasta Eesti ilmast teadlikud ning sellest on kujunenud pigem asjaolu, millega igal juhul ettevalmistusel arvestama peame.

Hooaeg on praeguseks alanud, kahjuks küll mitte sellisel noodil nagu oleksime soovinud, kuid usun, et iga mänguga läheme stabiilsemaks ja leiame oma mängurütmi kiirelt üles.

Rahel: Usun, et praeguses olukorras läks ettevalmistus üsna edukalt. Võtsime meile antud tingimustest peaaegu maksimumi. Hooajaks on naiskond kindlasti valmis, oleme kohanenud uute mängijate tulekuga ja nad on tiimi hästi vastu võetud.

Kes lahkusid ja kas keegi tuli juurde? Kuidas see võistkonna dünaamikat muutnud on?

Sirje: Lahkujaid on palju: Renate-Ly Mehevets, Samanta Uueda ja Hanna Karoliina Kalle jätkasid oma jalgpallurikarjääri mujal. Hanna Rästa, Tuuli Tasa, Cathy Pärnamets, Mari-Ann Ploompuu, Jaanika Piibar ja Merly Käblik otsustasid kahjuks koolile, tööle ja/või elule oma energia suunata ning hetkel jalgpalli ei mängi. Loomulikult on ülimalt positiivne, et Renatest sai esimene Tammeka naiskonna mängija, kes teenis siin mängides välislepingu profimängijana, aga samas kaotas naiskond kapteni ja liidri keset keerulist hooaega. Ja tegelikult oli ka kõigil teistel lahkujatel naiskonnas kandev roll. Lõppkokkuvõttes on loomulikult kurb, et väga raske hooaja järel on palju loobujaid, aga suuname oma energia uude hooaega ja olemasolevatele mängijatele.

Liitunud on FC Florast kaitsja Carmen Tiivel ja esindusnaiskonna treeningutel osaleb palju meie enda kasvandikke U17 võistkonnast. Kolm U17 mängijat tegid ka esimeses liigamängus Pärnu Vapruse vastu naiste Meistriliiga debüüdi: Kirkeliis Lillemets, Marie Kiivit ja Grete Kraus. Võistkonna dünaamika on saanud kannatada paljude põhimängijate lahkumisega, kuid noorte liitumine treeningutega on kindlasti tõstnud konkurentsi ja konkurents on edasiviiv jõud.

Tammeka naiskonna kapten Rahel Repkin / Foto: Liisi Troska

Rahel, oled nüüd saanud olla pool hooaega + ettevalmistuse aeg kapten, mis tunne on?

Rahel: Tunne on pigem hea. Eelmise hooaja keskel tuli see vastutus mulle suhteliselt järsku, kuid tunnen, et minu võistkond usaldab mind.

Kui palju on COVID-19 mõjutanud võrreldes tavapärase aasta algusega? Kas on hoopis mingeid õppetunde, mis aastatagune karantiin võistkonnale andis?

Sirje: Jällegi, treeningmänge oleks soovinud rohkem pidada. Treeningute koha pealt ei saa nuriseda. Sel hooajal on treeningtingimused isegi head olnud. Iga trenn on võimalik kasutada tervet platsi, mis on meid taktikaliselt väga palju aidanud. Pealegi oleme saanud mingil määral oma trenniaegu sättida, nagu meil endal sobilikum on. Siinkohal peame aru saama, et oleme hetkel üks vähestest spordialadest ja võistkondadest, kes saavad trenne ja liigat ilma suuremate piiranguteta mängida. Seega peavad mängijad oma platsivälistes tegevustes eriti hoolikad ja eeskujulikud olema.

Karantiini suurim õppetund on, et treener peab märkama mängijat võistkonna sees ja iga mängija vajab tähelepanu. Lisaks, kui enne tundus, et iseseisvalt treenides on võimalused piiratud, siis nüüd leiti igale olukorrale lahendus. Mingil määral muutis see ka mängijate suhtumist treeningutesse – kunagi ei tea kunas viimane trenn on!

Rahel: Ma loodan, et meid pole see väga mõjutanud. Oleme suurematest isolatsioonidest õnneks pääsenud. Usun, et igaüks on õppinud väärtustama seda, et saame platsil koos trenne teha ning ei pea igaüks eraldi või Zoomi vahendusel treenima.

Naiskonnal on nüüd teist aastat järjest 100% sama personal, kas see on positiivne või on rutiini tekkimise oht?

Sirje: Mina näen seda pigem positiivse küljena. Kuna aastate jooksul on personal muutunud ja samal ajal võistkonna kooseis muutunud, siis igasugune stabiilsus naiskonnale on hetkel vajalik. Usun, et mängijatele on vaja inimesi, keda nad saavad usaldada ja kelle peale loota.

Tammeka naiskonna peatreener Sirje Roops / Foto: Liisi Troska

Mis on selle hooaja eesmärk võistkondlikult ja isiklikult?

Sirje: Võistkondlikult on eesmärgiks üleminekumängude vältimine. Treenerina sooviksin leida rohkem enesekindlust, et ennast usaldada.

Rahel: Hooaja eesmärk on kindlasti oma mäng käima saada ja olla iga mänguga paremad kui eelmisel mängul. Isiklikult tahan, et meie tiim töötaks ühtse eesmärgi nimel ja püüan olla eeskujuks ning heaks võistkonnakaaslaseks.

Keda naiskonna mängijatest sellel hooajal peaks erilise tähelepanuga jälgima?

Rahel: Meie naiskonnas on praegu palju noori, kes on väga ambitsioonikad, samuti mängijaid, kes on juba mõnda aega naiskonnas mänginud. Ei tooks kedagi eraldi välja, kuna iga mängija üritab endast alati platsile maksimumi välja panna.

Sirje: Kindlasti on fookuses meie noormängijad, kes tulevad meie tüdrukutesüsteemist. Ootan põnevusega nende panust esindusnaiskonda järgnevatel aastatel, tegemist on andekate ja töökate mängijatega, kes on aastaid unistanud esindusnaiskonnas mängimisest. Lisaks on vigastuspausilt naasnud Reti Mänd, kes pärast kahte rasket põlvevigastust on tagasi ja inspireerib oma tahtejõuga tervet võistkonda, k.a. treenereid. Loodetavasti saavad ka meie NA koondise kandidaadid (Kreete Õun, Maria Sootak, Rahel Repkin ja Eva-Maria Niit) mänguaega koondises. Üldiselt võiks oma tähelepanu suunata tervele naiskonnale – kuna tegemist on noore võistkonnaga, siis nende areng hooaja jooksul on kindlasti jälgimist väärt.

Rahel, mille üle oled Tammeka mängijana kõige uhkem?

Rahel: Meie naiskonna mängijate, treenerite, pühendumuse ja suhtumise üle.

Mitu väravat lööb Tammeka naiskond hooajal 2021?

Rahel: Üritame ikka iga aastaga rohkem kui eelmisel aastal!

Sirje: 24.

Mis on Sinu lemmikkoht Tartus?

Sirje: Karlova - olen seal üles kasvanud, see rahulik ja ilus linnaosa on minu jaoks väga erilise tähendusega. Samuti ka Sepa staadion - enne kui sinna rajati Jalgpallikeskus oli seal muruväljak, kus oma sõpradega jalkat mängimas käisin.

Rahel: Suvine Tammelinn, samuti näiteks Tamme staadion „Roosa jalka“ ajal.