Alates käesolevast aastast töötab JK Tammeka noortetöö juhina Mario Hansi (30), kes oli kolmel viimasel aastal ametis esindusmeeskonna treenerina. Mängijana Tammeka eest üle 70 kohtumise pidanud Hansi peab seisma hea selle eest, et klubi seilaks õigel kursil ning noortesüsteem toodaks piisaval hulgal esindusmeeskonna väärilisi jalgpallureid.

Tartu JK Tammeka noortetöö juht, Mario Hansi

 Mario Hansi, oled kuu aega Tammeka noortetöö juhina ametis olnud. Kuidas on uude rolli sisse elamine sujunud?

Üle ootuste töiselt, aga nii see ongi, et mida paremini asju tahad teha, seda rohkem tööd on. Ausalt öeldes arvasin, et võrreldes meistriliiga meeskonna treenimisega töökoormus natuke väheneb, aga antud hetkel on küll vastupidi.

Miks ikkagi on ühele jalgpalliklubile tarvis noortetöö juhti?

Esimene ja kõige tähtsam asi on see, et oleks keegi, kes vaataks, et kõik töötaksid ühes suunas. Missugused on treenerite metoodilised valikud, polegi kõige tähtsam, aga määrav on see, et me ei raiuks puid vales metsas. Et oleks inimene, kes vaatab ettepoole; on kursis, mis suundades jalgpall liigub ja hindab, kuidas klubi tööd teeb.

Mis oli klubi juhtkonna sõnum, kui sind noortetöö juhiks värvati ning mis ülesanded sulle kohe ette anti?

Esimene sõnum oli see, et treenerite jaoks tuleb olemas olla. Kui kellelgi on vaja uusi ideid, värskust, siis oleks inimene, kelle poole on kohe võimalik pöörduda.

Teine asi on see, et laeva tuleb õigel kursil hoida.

Mis see õige kurss Tammeka jaoks on?

See on edukuse defineerimine. Jalgpall käib küll võidu peale, aga kui me keskendume ainult võitmisele, siis see tähendab seda, et me proovime mängu muuta – aga meie tegeleme ikkagi mängijatega. Meie jaoks on tähtis see, et mängijad annaksid enda parima, et mäng võita. Seda me tahame saavutada.

Samas lapsevanemate jaoks võib olla päris kurb, kui võsuke käib turniiridel, aga ei tule neid medaleid ega karikaid. Kuidas nendele seda eesmärki paramini selgitada saaks?

Ma arvan, et üks suuremaid möödalaskmisi, mis tänapäeva noortejalgpallis on tehtud, ongi see, et lapsevanem on väga paljus lükatud jalgpallist või arengukeskkonnast eemale. Ring peaks olema selline, et on treener, mängija ja lisafaktorina lapsevanem.

Kõige hullem olukord on see, kui treener annab üht infot, lapsevanem aga kodus teist ning ükskõik mida laps teeb, teeb ta kellegi jaoks valesti. Meie üks suurematest eesmärkidest sel aastal on kaasata rohkem lapsevanemaid, ning selgitada neile, miks me asju just nii teeme, nagu me teeme.

Kui lapsevanemal tekib muresid või probleeme oma lapse treeneriga, siis kas sellisel juhul oleks mõistlik otse sinu poole pöörduda?

Esimeses järjekorras peavad grupisisesed asjad lahendama treener ja lapsevanem omavahel. Kui seal aga tekivad mingid lahkhelid või küsimused, millele treener ei saa vastust anda, siis võib minu poole pöörduda küll ning katsume üheskoos leida lahenduse.

Arvestades seda, et Tammekas on ümmarguselt tuhat treenitavat ning noortegruppe on kokku üle neljakümne, siis kuidas sa suudad seda kõike hallata?

See ongi selle asja juures kõige keerulisem, kuid süsteemi hoomamist aitavad teatud mehhanismid. Näiteks kasutame alates sellest aastast selget ja konkreetset õppekava, mida on väga lihtne jälgida.

Mida see õppekava endast kujutab?

See õppekava pole selline, et treener peab seal punkt punktilt järge pidama, kuid see aitab hoida õiget suunda. Kuidas treener selles raamistikus käitub, on tema enda valida. Väga oluline on see, milline on treeninggrupp: võib-olla 16-aastased ei peaks tegelema 16-aastaste teemadega, kui nad ei ole veel selgeks saanud ka 13-aastaste teemasid.

Õppekava annab võimaluse vaadata, mida mängijad võiksid kindlas vanuses osata, kuid teisalt näitab, mis tasemel nad hetkel reaalselt on. Treeneritel on oluline meeles pidada, et nende tegematajätmised võivad mängijat jääda saatma läbi kogu tema karjääri.

Kui ma paneksin oma 6-aastase lapse praegu trenni, siis selle õppekava punktuaalsel täitmisel peaks temast noorteklassi lõpuks saama…

Hea jalgpallur ja väga hea inimene. Need mõlemad pooled on meie jaoks olulised, me usume, et hea inimene on suure tõenäosusega ka parem jalgpallur.

Muidugi tuleb tähele panna ka seda, et me teeme neid asju sellepärast, et tahame näha neid mängijaid kunagi esindusvõistkonnas. Lastelt ei tohi ära võtta unistust, et nad mängivad kunagi Madridi Realis või Manchester Unitedis, aga neile tuleb selgitada, et esimene samm selleks on see, et jõuad oma klubi esindusvõistkonda, selle nimel tuleb vaeva näha.

Aasta lõpus toimunud lastevanemate koosolekul ütlesid, et hakkad regulaarselt külastama treeninggruppe ja turniire. Kui paljudes gruppides oled esimese kuu jooksul jõudnud külas käia?

Esimene kuu on läinud põhiliselt visiooni sõnastamiseks ja süsteemide üles ehitamiseks ning selleks, et treeneritel oleks selge arusaam, miks me midagi teeme. Treeningute külastamine on järgmine samm, et näha, kuidas realiseerub see, mis on planeeritud, mis on kitsaskohad ja nii edasi. Umbes üht kolmandikku gruppidest olen ma siiski näinud, aga suurem kohalkäimine  saab alguse veebruaris.

Milline on seni olnud treenerite tagasiside, kas on käidud juba piltlikult öeldes uksele koputamas, nõu küsimas ja muresid kurtmas?

Üks asi, mida treeneritele kohe rõhutatud sai, oli see, et minu puhul pole tegemist politseiga, kes käib ja luurab ja teeb ülekuulamisi, ma olen ikkagi abistavaks organiks. On tulnud erinevaid organisatoorseid ja metoodilisi küsimusi, millele olen püüdnud anda parima võimaliku vastuse.

Kui vaadata näiteks viimase Aastalõputurniiri tulemusi, siis tundub, et Tammeka seis on noorte seas väga hea. Aga kui olulised need noorteklasside karikad klubi jaoks tegelikult on?

Need ei tohiks olla suure kella küljes, sest kõige tähtsam pole number või koht tabelis, vaid see, mis reaalselt väljakul toimub. Kui mängijad on individuaalselt väga head, aga taktikast suurt midagi ei mõista, võivad nad noorteklassides võita, kuid rahvusvahelisel tasemel sellega välja ei vea. Seega peab arvestama, et treenerite mingid valikud võivad pärssida küll hetke lõpptulemust, kuid pikemas perspektiivis tuleb see meeskonnale ja mängijatele kasuks.

Korraks põigates rahvusvahelise taseme juurde: miks ikkagi on nii vähesed Tartust pärit jalgpallurid suutnud end murda Eesti A-koondisse? Praegustest koondislastest meenuvad esimese hooga vaid Martin Miller, Artur Pikk ja Taijo Teniste.

Üks asi on aastaid kehval järjel olnud taristu, kuid ma ise olen tähele pannud, et Tartus ollakse mängijatega liiga pehme. Näiteks kaitsetöö on see, milles peaks kogu Tartu jalgpall panema kõvasti juurde. See on koht, kus tekib nahaalsus ja selline jõulisem pool jalgpallis. Kui kaitses ollakse paremad, tähendab see omakorda seda, et ka ründajad peavad kõvasti juurde panema. Tartu jalgpalli on iseloomustanud see, et suur rõhk on läinud ründetegevusele, kuid kaitsefaas on vajaka jäänud.

Noore jalgpalluri areng on idee poolest kõige parem siis, kui ta saab trenni teha koos endaga sarnase tasemega mängijatega. Tammeka nooremates vanuseklassides on ühes vanuses isegi kuni viis treeninggruppi – millal on kõige optimaalsem hetk moodustada nende põhjal üks nn eliitgrupp?

Esimene koht on siis, kui lapsed lähevad 7-7 jalgpallilt üle 9-9 jalgpallile, see on U-12 vanuseklassis. Lapsed kohanevad uue olukorraga kiiresti, kuid lapsevanemad võivad muidugi märksa raskemalt läbi elada, kui nende järeltulijat kohe sinna kõige kõrgema tasemega gruppi ei valita.

Kuidas lapsevanamaid selles olukorras lohutada, kui arvatakse, et nüüd on tippjalgpalli rong läinud ning ei pääsegi sinna ihaldatud Madridi Reali?

Selle kohta on päris häid näiteid. Tammeka endine kapten Kaarel Kiidron ei olnud veel 17-18-aastasena kõige tugevamas grupis. Markus Jürgenson tuli Tammekasse trenni 10- või 11-aastaselt. Ta ei olnud alguses grupi paremate mängijate seas, kuid ometi jõudis 1987. aasta vanusegrupist kõige kaugemale.

Midagi pole teha: lapsevanemad peavad aru saama, et lapse arengu seisukohast on kõige parem see, kui ta saab treenida koos kaaslastega, kes on temaga tasemelt võrdsed. Ei ole hea see, kui sa lohised kusagil taga järgi, kuid hea pole ka see, kui oled teistest peajagu üle.

Seega ei maksaks neid ümbergrupeerimisi nooremates vanustes üle dramatiseerida, vast alles U-16 või U-17 vanuseklassis on selgemalt aru saada, kellel on suuremad ja kellel väiksemad eeldused tippjalgpalli pürgimiseks.

Kas Tammekal on treenitavate arvu poolest veelgi kasvuruumi, või seab Tartu väljakute nappus siin ette omad piirid? Ning teisalt: jagub klubil piisavalt kvaliteetseid treenereid?

Kindlasti on vaja väljakuid juurde, siin ei ole küsimustki. Lootust on, et lähiaastatel ehitatakse valmis jalgpallihall, ning kuna asusime tegema koostööd FC Ülenurmega, võib muutuda aktuaalsemaks Ülenurme staadioni kasutamine. Mingid käigud peame taristus juurde tegema, kui tahame kvaliteeti säilitada.

Treenerite poole pealt ma usun, et see osa on lahendatav. Kui meie töö on läbi mõeldud, kui me hoolitseme oma töötajate eest, ei ole heade treenerite saamine klubisse probleemiks.

Kui tähtsaks pead koostööd teiste Tartu klubidega?

Kindlasti tuleb seda teha, sest võtame arvesse, et suuremates jalgpallikantsides on valik miljonites, Tartus elab aga vähem kui 100 000 inimest. Kui siin iga jalgpalliklubi ajab oma rida, siis selle arvelt võivad kannatada need lapsed, kes vajaksid arengu huvides kõrgemat väljundit. Selles vallas võiks rohkem koostööd olla ning seda eesmärki kannab näiteks meie partnerlusleping FC Ülenurmega.

Sa ise oled Tammekas olnud juba pikki aastaid. Mis on sinu jaoks Tammeka parim osa?

Inimesed. Meil on ülihea kollektiiv. Ma usun, et sellepärast on paljud inimesed ka tulnud siia tööle ja jäänud siia ning panustavad sellesse üritusse. Sellist fiilingut nagu siin pole ma kusagil mujal näinud.

Miks peaks üks lapsevanem saatma oma võsukese trenni just Tammekasse?

Kui me räägime Lõuna-Eestist, siis kindlasti on meil kõige paremad tingimused. Väljakute võimalused ja treenerite kvaliteet on kõige suuremad märksõnad.

Kindlasti ma ei ütle, et lapsevanem peab oma lapse tooma siia trenni, see on tema vaba valik. Aga ta võiks tutvuda iga klubi põhimõtetega ning soovitus olekski, et enne kui oma laps kusagile trenni viia, tuleks seda trenni eelnevalt külastada ning tutvuda erinevate klubide ja nende põhimõtetega. Kuid seda pean küll ütlema, et kui eesmärgiks on ainult võit ning ükskõik missuguse hinnaga, olgu selleks ka sohk või vastaste pooleks murtud jalaluud, siis pole Tammeka kahjuks see kõige õigem koht.

Lõpetuseks: kes võidab tänavuse jalgpalli MMi?

Saksamaa on päris sümpaatne, neil on küllaltki hea tasakaal noorte ja kogenud mängijate vahel, nad mängivad väga ägedat jalgpalli. Olen nende poolt ja arvan, et nad on ka edukad.

 

http://www.jktammeka.ee/wp-content/uploads/2018/02/Mario.jpghttp://www.jktammeka.ee/wp-content/uploads/2018/02/Mario-150x150.jpgJalgpallikool TammekaINTERVJUUDKLUBINOORTE JALGPALLTREENINGTÖÖUUDISEDAlates käesolevast aastast töötab JK Tammeka noortetöö juhina Mario Hansi (30), kes oli kolmel viimasel aastal ametis esindusmeeskonna treenerina. Mängijana Tammeka eest üle 70 kohtumise pidanud Hansi peab seisma hea selle eest, et klubi seilaks õigel kursil ning noortesüsteem toodaks piisaval hulgal esindusmeeskonna väärilisi jalgpallureid.  Mario Hansi, oled kuu aega...jktammeka.ee | jalgpallikooltammeka.ee | Meeste- naiste ja noortejalgpall Tartus ja Tartumaal