„Meie treenerid“ on rubriik, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Seekord on luubi all endine esindusmeeskonna mängija, 2007 Sinine ja 2008 Sinine peatreener ning lasteaed Helliku treener Timo Teniste (32).

 Raplas sündinud, kuid Tartus üles kasvanud Timo võeti 6-7-aastaselt käe kõrvale ja viidi Tamme staadionile „toru taha“ jalgpallitrenni. Kui Timost kolm aastat vanem Erki Kade meenutas meie üleeelmises loos vutilahinguid praeguse kunstmuruväljaku kohal asunud kruusaplatsil, siis Timo sõnutsi sinna väga ei kiputud.

„Seal ääres olid okkalised jahumarja põõsad, nii et kui pall põõsasse lendas, läks see suure tõenäosusega katki,“ põhjendas Timo. Kui aga siiski kruusale mängima asuti, korjati esmalt soojenduseks mõnda aega kive, et liiga valus kukkuda ei oleks.

Ootamatu euroseiklus

Kehvad olud noorukest vutimeest siiski liialt ei heidutanud ning seda mõtet, et võiks ehk ka mõnd muud ala proovida, Timo pähe ei kerkinudki. Esmalt Aare Laasi ning seejärel Hillar Otto käe all treenides kasvas temast jalgpallur, kelle kaukasse kogunes 155 meistriliigamängu.

Veelgi enam: suurest jalgpallist loobumise järel sai ta nuusutada eriti suure jalgpalli õhku, kui FC Santose ridadesse kuuludes käis 2014. aastal väljakul kahes Euroopa liiga esimese kvalifikatsiooniringi mängus Norra klubi Tromsö vastu.

„Eks meid ikka loos ka päästis päris palju – suured kohtusid omavahel, meie saime aga vastasteks esiliiga meeskondi,“ meenutab Timo euroseikluseni viinud karikavõistluste hooaega. „Aga Euroopa liiga ise oli muidugi väga kihvt kogemus, sisuliselt oli ju meie näol tegemist loobunud mängijate pundiga, kes mängis lihtsalt oma lõbuks.“

Tänavu saab Timo toonaseid matše meenutada Mikk Laasiga, kes samuti Tromsö vastu platsil käis ning nüüd pärast Santose-aastaid Tammekaga taasliitunud on. „Paar korda oleme neid mänge meenutanud, aga mitte üleliia tihti. Aeg läheb edasi ja kes seda ikka enam mäletab,“ muigab Timo.

Venda õpetama ei kipu

Kui Timo kaukas on lisaks mängudele meistriliigas  ja Euroopa liiga kvalifikatsiooniringis üks kohtumine Eesti U21 koondise särgis, siis temast kaks aastat nooremast vennast Taijost on kujunenud asendamatu lüli ka Eesti A-koondises. Ometi pole viimased seitse aastat Norras profileiba söönud Taijo sugugi mitte Tammeka, vaid hoopis SK10 kasvandik.

Timo sõnul on selle taga ennekõike asjaolu, et 10. keskkooli (praegune Mart Reiniku kool), kus Taijo õppis, asus kehalise kasvatuse õpetajana tööle legendaarne (jäähoki)treener Märt Räli, kes lõi kooli õpilaste baasil SK10 klubi.

Räli sai kokku väga tugeva 1988. aastal sündinute treeninggrupi (lisaks Taijole kuulusid sinna näites ka Sander ja Eino Puri) ning ilmselt ei tekkinud nooremal vennal mõtetki, et ta võiks kusagil mujal jalgpalli mängida, pakub Timo. Seda enam, et toona ei tegutsenud Taijo sugugi kaitsjana, nagu ta meile praegu koondisest tuttav on, vaid sai ründemängijana kõvasti väravaid kõmmutada.

Omavahel tagusid vennad hoovis või vanaema juures ikka vutti, kuid Timo nendib, et mitte väga sageli. „Temal olid oma käimised ja sõbrad, mul omad,“ tõdeb vanem veli.

Kui Taijo mängis omal ajal Levadia duubliga esiliigat ja tema Maag Tammekaga meistriliigat, jagas Timo nooremale vennale vahel ka õpetussõnu, kuid praegu see enam päevakorras ei ole. „Arvestades taset, kuhu tema on jõudnud, siis mina teda jalgpalli-alaselt eriti nõustada ei saa,“ muigab Timo.

Kaotada ei meeldi

Treeneritöö juurde jõudis Timo kaheksa aastat tagasi, kui asus sellesse ametisse Santose klubi juures. Tema sõnul oli see asjade loomulik käik ning mingit muud tööd ta ei kaalunudki. Santoses toimetas Timo viis aastat, misjärel taasliitus 2015. aasta alguses Tammekaga.

Treenerina on Timo nõudlik, sest ta leiab, et trenn on koht, kuhu mängija peaks endast ka midagi maha jätma. „Siis peab paratamatult nõudlik olema, sest inimene on oma loomult üsna laisk ja kui tal seljas ei ela, siis maksimumi tast kätte ei saa,“ tõdeb Timo.

Praegu on Timo käe all 2007. ja 2008. aastal sündinud poisid ning ta tunnistab, e nendega tunneb ta end paremini, kui mõnevõrra vanemaid treenides. „Mul on neile midagi anda ning on väga kihvt, kui näed trenni või turniiri lõpuks, et poisid on mingis asjas juurde pannud ja neile meeldib see asi, see on väga tähtis. Suurtega on tihti muresid rohkem kui rõõme,“ nendib Timo.

Poiste treenimisel paneb ta ennekõike rõhku tehnikale, sest taktikalisi nüansse saab selgitada ka vanemas eas. Kui praeguses vanuses jääb aga mõni asi palliga tegemata, on seda hiljem päris keeruline järele aidata, rõhutab Timo.

Kuigi Tammeka noortetreenerid lähtuvad oma töös põhimõttest, et esmatähtis on mängijate arendamine, siis Timo arvates ei tohiks päriselt tahaplaanile jääda ka võitmise-moment. „Oleme treeneritega omakeskis arutanud, et võita pole keelatud,“ muheleb Timo ja ütleb ausalt, et talle ei meeldinud kaotada mängijana ja ei meeldi kaotada ka treenerina.

„Kui on võimalik võidu peale mängida, siis tuleb sea teha. Muidugi tuleb selleks vahendeid valida ning seda ma ei tee, et mängitan selleks vaid oma viit paremat mängijat ja viis järgmist istuvad ainult pingil. Võimaluse peavad saama kõik ja kui see ei too võitu, siis ei too, kuid arvan, et võita on võimalik ka kõigi mängijate mängitamisega,“ arutleb Timo.

Treenerina pakub Timole kõige suuremat rõõmu see, kui poisid tulevad trenni, pingutavad ja on naerul nägudega kohal ka järgmises trennis ning kibelevad palli taga ajama. Tammeka klubi juures meeldib Timole kõige rohkem aga see, et asja üritatakse ajada selge nägemuse järgi, ning seda asja aetakse ausalt.

Lisaks treeneritööle klubis tegutseb Timo ka Eesti Jalgpalli Liidu talenditreeningute Tartu tugipunkti peatreenerina, samuti EJLi kooliprojekti ühe vedajana ning kohtunikuna. Sestap talle hobideks eriti aega ei jää, jalgpallist vabal ajal tegeleb ta peaasjalikult oma kahe lapsega.

Suvise MMi ajal saab trennide ja mängude vaatamise ühildamine olema ilmselt üsna keerukas ülesanne – oma trennide tõttu ei saa ta sageli kaasa elada ka venna mängudele Eesti koondise särgis – kuid jõudumööda kavatseb Timo suurel jalgpallipeol siiski silma peal hoida.

Viimastel aastatel on talle meeldima hakanud Lõuna-Ameerika jalgpall ning Brasiilia võidu vastu poleks tal midagi. „Nad on väga tehnilised ja enesekindlad mängijad, üks-üks olukordades väga head,“ kõlab tema põhjendus.