„Meie treenerid“ on rubriik, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Sedapuhku on luubi all diplomeeritud mööblidisainer Rainer Klement (27), kes on klubis ametis 2007 Valge peatreeneri ning 2007 Sinine ja 2008 Sinine gruppide abitreenerina.

Raineri varane noorus möödus kesklinnas Kalevi tänaval. Piirkond õues sportimist väga ei soosinud, kuid lähedal asunud Aleksandri tänava tuletõrjedepoo taga oli suur parkimisplats, kus väike vutihuviline koos sõpradega palli tagumas käis. Platsi katnud asfalt polnud kukkumiste mõttes küll parim pinnas, kuid sellest end väga segada ei lastud ning kui sõpru parajasti polnud, võis poiss ka üksinda palli vastu depoo seina tampida. „Mingit tehnikat sai ka nii natuke õppida,“ ütleb Rainer.

Jalgpallitrenni läks Rainer sõprade mahitusel 9-aastaselt. Paraku sattus ta Tartu jalgpallikoolis gruppi, kus teised olid juba üksjagu trenni teinud ja nii pidas ta seal vastu napilt pool aastat. Õnnestumismomente oli õige vähe ja nii otsustas ta trennist lahkuda. Küll mäletab ta, et samas grupis oli näiteks Kaarel Kallandi, kes hiljem on platsile pääsenud ka meistriliigas.

Esimene värav siiani meeles

Mõne muu spordiala trenni Rainer siiski ei kibelenud, küll käis ta pikalt puutööringis, kus tegeles laevamudelite meisterdamisega. 11-aastaselt otsustas ta siiski vutimängu taas tõsisemalt käsile võtta, sedapuhku juba Tammekas. Tagantjärele targana tõdeb ta, et kuna seal pandi ta aasta vanemate gruppi, kus poisid olid juba mitu aastat trenni teinud, oli see paras enesetapp – ja tegelikult läks tal seal veel halvemini kui jalgpallikoolis. Kuid ometi pusis ta visalt edasi.

„Teised olid selgelt üle ning aasta aega käisin trennis nii, et ei löönud ühtegi väravat. Enesekindlust tuli juurde alles siis, kui lõin oma esimesed väravad – ja et see oli minu jaoks nii erakordne, on need väravad siiamaani meeles. Oli saalitrenn Puškini gümnaasiumis (praegune Mart Reiniku kool – toim), Marti Pähn söötis nurgalöögist ning lõin värava ära. See oli väga suur boost,“ meenutab Rainer muheledes.

Mõne aja pärast sai Rainer omavanuste ehk 1990. aastal sündinute treeninggruppi. Kuid et sinna kuulus üle 40 poisi, tehti grupp pooleks ning platsile oli keeruline saada ka grupi n-ö duubelrivistuses, sest tihti saadeti sinna mänguaega koguma ka tugevama grupi poisse.

„Ma pole kunagi põhivend olnud, pigem keskpärane või alla keskmise mängija sel tasemel, kus mänginud olen. Aga trennides olin alati kohal ja jalgpall on mulle alati meeldinud, ka siis, kui mõistsin, et teised on minust paremad ning sain aru, et maailma parimat mängijat minust enam ei tule,“ on Rainer oma mängijakarjäärile tagasi vaadates aus.

Kuigi trenni tehes mõlgutas Rainer vahel ka mõtteid, et ehk võiks ka ise kunagi treeneritööd proovida, asus ta keskkooli järel õppima hoopis Tartu kõrgemasse kunstikooli mööbli osakonda. Seal omandas ta mööbli restaureerimise ja disainimise põhitõed ning lõpetas kooli diplomeeritud mööblidisainerina.

Lõbusa faktina väärib aga märkimist see, et suurima kooliaegse tunnustuse pälvis ta hoopis jalgratta disainimise eest, kui koos kaastudeng Helen Teigariga disainiti ratas, millega viidi Tartust Tallinnasse 2014. aasta laulupeotuli. Hiljem pole ta siiski enam jalgrattaid leiutanud, muigab Rainer.

Ootamatu ettepanek

Kooli kõrvalt ja ka kooli lõpetamise järel jätkas ta jalgpalli mängimist ning veel mängija olles tegi klubi talle kolme aasta eest ootamatu ettepaneku asuda ametisse treenerina.

„See oli paras üllatus, sest ise polnud ma mingeid sellekohaseid vihjeid andnud ning ma ei olnud ka väljakul sajaprotsendine liider. Aga ju Sander Lember ja Indrek Koser, kelle käe all ma mänginud olin, olid kõrvalt mingeid minu omadusi näinud ja arvasid, et võiksin sobida. Igal juhul oli see minu jaoks suur kompliment,“ ütleb Rainer.

Pärast põgusat mõtlemisaega otsustas ta pakkumise vastu võtta ning sai Andrus Lukjanovi juurde 2007. aastal sündinute grupi abitreeneriks. Peagi lahkus Lukjanov klubist ning poisid jäid Raineri hoole alla.

„Mul oli selles mõttes lihtne, et nimekirjas oli alguses kuus poissi, ei pidanud 30 marakratiga möllama. Hiljem liideti Valge ja Must grupp ja poisse tuli juurde. Olen nende juures siiani, nii et natuke on 2007 Valge minu projekt, kui nii võib öelda,“ räägib Rainer.

Kuna Rainer teab omast kogemusest, kui oluline on laste jaoks õnnestumismoment, proovib ta neid hetki igasse oma trenni sisse pikkida. Kuid ainult õnnestumistega kaugele ei purjeta – et toimuks areng, on vaja ka ebaõnnestumisi, on Rainer veendunud.

„Muidu ei vii asi edasi, jääd ühe koha peale tiksuma,“ räägib treener. „See, kui mingi asi ei tule välja, peab andma motivatsiooni edasi töötamiseks, et saaks hakkama – ja sellelt pinnalt toimub ka areng. Nii pean ma treenerina trennid üles ehitama sedasi, et oleks õnnestumise momente, oleks tasavägisemaid momente ja oleks ka raskemaid momente. Nendele nüanssidele tuleb suurt tähelepanu pöörata.“

Treenerina hoidis Rainer alguses pigem tagasihoidlikku liini ning lasi poistel mängudes endal proovida, kuid ühel hetkel tundis, et päris nii ei saa ning väiksed vutimehed vajavad teatud hetkedel – eriti raskemates mängudes – ikkagi rohkem infot, et platsil toime tulla.

„Mitte et ma neile kõik ette ütleks, aga mingites olukordades on seda vaja. Mingist hetkest oli näha, et see toimib ning mõnes mängus ei pea enam midagi ütlema ja nad saavad ise hakkama,“ räägib Rainer.

Oma tegemistes treenerina püüab ta vältida liigset karmust või liigset leebust, tema jaoks on esmatähtis see, et ta oleks õiglane. Ise mängides oli see tema jaoks väga oluline ning ta tunnistab, et mõneski hoolealuses on ta selle koha pealt iseennast ära tundnud.

Lisaks jalgpallialastele teadmistele ja oskustele soovib Rainer oma hoolealustele edasi anda arusaamise, et kui midagi väga tahta ja selle nimel tugevalt tööd teha, on kõik võimalik. „See on pingutusvõime, tahe eesmärgi poole püüelda. Sinna juurde käib ka distsipliin ja oskus erinevate olukordadega kohaneda – ning need omadused tulevad kasuks nii jalgpallis kui elus,“ teab Rainer omadest kogemustest.

Ehedad emotsioonid

Treenerina pole Rainer endale põhjalikku karjäärimudelit valmis mõelnud. Ta õpib jooksvalt treeneritarkusi juurde ega välista midagi, sest kunagi ei tea, mis elu tuua võib, kuid praegu naudib ta just tööd lastega, sest see pakub ka endale palju rõõmu.

„Just need kõige pisemad on väga siirad ja ausad, tulevad trenni, räägivad sulle igasuguseid asju, mida on teinud või näinud. 2007 poistega on seda nüüd muidugi vähem, aga mäletan, et ükskord tegime Tamme koolis trenni ja pärast seda vaatas üks poiss aknast välja ja küsis: kelle Peugeot seal seisab? Vastasin, et minu oma – mis siis? Seepeale ta tõstis käed üles ja ütles: see ei ole nagu minu asi, aga rahvasuu räägib, et see on päris kehv auto!

Ja nii ongi: trenni järel on alati tuju hea, ka siis, kui ta mu auto kohta halvasti ütles – aga võib-olla nii ongi ja ta ütles seda ausalt. Seepärast mulle lastega tegeleda meeldibki,“ pajatab Rainer.

Lisaks pakub talle treenerina suurt rahulolu see, kui näeb, et asjad, millega on trennis tegeldud, hakkavad ühel hetkel mängus välja tulema ja poisid teevad neid asju teadlikult. See motiveerib ka teda treenerina ning kinnitab tõsiasja, et visadus viib sihile.

Tammeka klubi puhul meeldib mehele klubi ühtehoidev kollektiiv ning see, et alati püütakse aidata, ükskõik mis mured ka parajasti juhtivad olema. „Klubis on hinnas väärtused nagu arusaamine ja ühtehoidmine, seda hindan ma väga kõrgelt,“ ütleb Rainer.

Paralleelselt treeneritööga on ta ametis pehmet mööblit tootvas ettevõttes, mistõttu on kogu aeg väga kiire, tõdeb Rainer. Kahe töö ühildamisega saab ta hakkama, kuid eelmise hooaja järel tõmbas koormust treenerina siiski pisut vähemaks, et elutempo liiga hulluks ei läheks.

Vaimu värskena hoidmiseks käib mööblidisainerist treener mängimas discgolfi või veedab aega onu juures väikses töökojas, kus saab nokitseda ja meisterdada just neid asju, mida endale meeldib või mida endal vaja läheb.

Mööda ei saa ta vaadata ka suvisest jalgpalli MMist, kuigi tunnistab, et suuri lemmikuid tal ei ole ning tema jaoks on peamine mängu ilu. „Kui on vägev mäng, siis pole minu jaoks vahet, kes võidab. Sümpatiseerib lahtisem ja võimalusterohke jalgpall ning muidugi on hea vaadata täiuseni lihvitud söödumängu. Võib-olla siis Hispaania võiks olla see, kellele vähe kõvemini võiks pöialt hoida,“ ütleb Rainer.