„Meie treenerid“ on rubriik, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Seekord räägib oma töödest ja tegemistest tüdrukud 2007-2008 Tamme peatreener Merle Alupere (27), kes lisaks treeneritööle on ametis Karlova koolis klassiõpetajana.

 

Annelinnas sündinud ja üles kasvanud Merle teadis juba päris väiksena, et tahab saada õpetajaks. Nii ongi läinud, kuid enne kui käsi lõplikult pedagoogiametile sai antud, mängis Merle aastaid jalgpalli Tammeka esindusnaiskonnas ning jõudis välja ka Eesti noortekoondisesse.

Kui mitmed meie lugude varasemad kangelased on tõdenud, et on tõsisemalt tegelenud vaid jalgpalliga ning muude alade trenni ei jõudnud, siis Merle käis enne vuti rüppe maandumist ka iluvõimlemise, korvpalli, aerutamise, judo ja peotantsu treeningutel. Jalgpalli juurde jõudis ta lõpuks 12-aastaselt, kui üks sõbranna ta Tammeka trenni kaasa kutsus.

Päris tühjalt kohalt Merle Tammekasse siiski ei läinud, hoovis sai koos tüdrukute ja poistega pallile päris kõvasti pihta antud. „Mina ise ja ka trennikaaslased arvasime igal juhul, et oskame väga hästi mängida,“ muigab Merle algusaegu meenutades.

Naudib juhendamist

Jalgpalli juurest neiu enam minema ei kippunud. Ta arvab, et ennekõike oli selle taga tore seltskond, seda enam, et talle meeldibki koos teistega trenni teha, üksi pusimine talle väga ei istu. „Oluline on ka see, et ei vastuta ainult enda, vaid ka teiste võistkonnakaaslaste eest – kui jätad trenni minemata, siis kannatavad ka nemad,“ tõdeb Merle.

Lisaks seltskonnale hoidis Merlet ala juures ka mäng ise, sest ta lihtsalt naudib jalgpalli mängimist. „Jalgpallis on hästi palju erinevaid tahke, see on väga tehniline ala, kuid samas sunnib see ka mõtlema ja lahendusi leidma, ei saa lihtsalt niisama minna palli minema taguda,“ arutleb ta.

Tammekas rügas Merle keskpoolkaitsjana ning esindas naiskonda kaugelt enam kui sajas kohtumises. Mängu kontrollimist ja ka teiste heaks töötamist nautinud pallur seisis aga ühel hetkel teelahkmel ning otsustas suure jalgpalliga lõpparve teha. Merle reisis Austraaliasse ning asus seejärel ülikoolis klassiõpetajaks õppima.

Tõsi, 2014. aastal võttis ta vutimängu uuesti tõsisemalt käsile ja sai nelja-aastase pausi järel end taas ka meistriliigas proovile panna. Mullu esindas ta naiskonda meistriliigas 9 kohtumises, kuid et enese jagamine õpetajatöö ja esinduse trennide vahel oli päris keeruline, tõmbas ta eelmise aasta augustis tippjalgpallile teist korda joone alla. Küll hoiab ta end jätkuvalt vormis ja tegi ära ka litsentsi, et joosta tänavu mõnes mängus väljakule duubelnaiskonna eest.

Õpetaja-ametit peab Merle oma kutsumuseks ning ta tunnistab, et teiste juhendamine talle tõepoolest istub. „Noorema olin pikalt ka naiskonna kapten, see vastutus mulle meeldis ja tänu sellele sain teistele paremini juhiseid jagada,“ ütleb Merle.

Praegu on Merle koolitarkust jagamas Karlova kooli 2c klassi juntsudele ning kohe alguses pani ta koolis käima ka jalgpalliringi 1.-3 ja 4.-6. klassi õpilastele, kus võivad kõik soovijad kaasa lüüa. Tema jalgpallitaust on teistes pedagoogides tekitanud positiivset üllatust ning keegi viltu pole vaadanud. „Inimesed väärtustavad sportimist ja tervislikke eluviise. Pole vahet, mis alaga sa tegeled, peaasi, et oled aktiivne,“ lausub Merle.

Vabam õhkkond

Treeneriameti juurde jõudis Merle kahe aasta eest, kui Tammekas avati uusi tüdrukute gruppe ning endine naiskonnakaaslane Maria Sootak käis välja Merle kandidatuuri. Merle võttis väljakutse vastu, kuigi tunnistab, et kuna mängija ja treeneri rollid on väga erinevad, ei tundunud ta end tööga alustades liiga enesekindlalt, kuid endised võitluskaaslased ning praegu samuti klubis treeneritena tegutsevad Sootak, Sirje Roops ja Kristel Vidaja on vajadusel alati lahkesti nõu jaganud. „Tunnen, et mul on veel palju õppida,“ nendib Merle.

Enese treeneri- ja õpetajaameti vahel jagamine pole Merle jaoks keeruline, sest oma aja planeerib ta nii, et õpilaste koolitööd kontrollib alati ära koolis ning koju paberipatakaid ei tassi. Küll möönab ta, et kuigi mõlemas ametis on põhiliseks ülesandeks laste juhendamine, erinevad treeneri- ja õpetajatöö teineteisest päris palju.

„Mõlemad ametid on väga toredad, kuid treenerina on sul natuke vabamad käed ning ka üldine suhtlemine käib vabamas vormis. Kui lapsed on trennis, tahavad nad siiralt mängida ja jalgpallist hästi palju teada saada, koolis on motiveerimise poolt rohkem,“ räägib Merle.

Kuigi trennis on õhkkond vabam, ei saa treener hoolealustega päris sõbranna olla, on Merle veendunud. Vahel võib muidugi ka lõbus olla, kuid samas peavad olema paika pandud kindlad reeglid ja piirid.

„Kui liiga lõbusaks läheb, ei taheta enam trenni teha, aga kui on liiga tõsine, ei tule lapsed enam trenni tagasi. Tuleb leida tasakaal, et lapsed julgeks trenni tulla, usaldaksid mind, aga saavad samas aru, et kui treener midagi ütleb, tuleb seda ka teha,“ räägib Merle. Suurimaks tänuks tehtud tööle peab ta laste rõõmsaid nägusid, kui nad trenni tulevad ja trennist ära lähevad.

Merlele meeldib söödumängule orienteeritud strateegiline jalgpall. Ka ründamise vastu pole tal midagi, kuid tegevus võiks olla võistkondlik, mitte et on üks mängija, kes võtab palli ja proovib ainuisikuliselt asjad ära korraldada. Tähtis on, et kõik hoiaksid oma positsioone ja teaks, kus mingil hetkel olema peavad ja miks. Selles suhtes meenutab ta hea sõnaga oma mängija-aegu, kus mõne tüdrukuga tekkis aastatega lausa mentaalne side, nii et palli saades oli kohe teada, kuhu see edasi tuleb toimetada.

Ilusa jalgpalli toetaja

Merlel on väga hea meel, et Tammeka pakkus talle võimalust treenerina lapsi juhendada, sest nõnda saab ta jätkuvalt suhelda oma endiste naiskonnakaaslastega ja olla klubi tegemistega kursis. „Oleks päris kurb, kui ei puutuks üldse Tammekaga kokku. Tammeka pere meeldib mulle ja niisama poleks tahtnud sealt ära minna,“ tunnistab jalgpallurist pedagoog.

Tammeka juures meeldibki Merlele see, et üheks pereks olemise nimel pingutatakse ja seda väärtustatakse. „See ei teki tühjast, selle nimel peabki pingutama. Inimesed suhtlevad omavahel väga sõbralikult, siin on väga mõnus, kusjuures ma tunnen, et saan ka ise otsustada ja olen klubipere võrdväärne liige,“ tunnustab Merle klubi.

Merle naudib tööd just lastega ning ta ei kujuta hästi ette, et võiks kunagi enda õlule võtta näiteks esindusnaiskonna juhendamise. „Sellist ambitsiooni mul kindlasti ei ole, mulle meeldivad lõbusamad asjad. Mitte et naistega vahel lõbus ei oleks, aga naiskonna treenimine pole töö, mida sooviksin,“ tunnistab Merle ausalt.

Kooli- ja treeneritööst vabal ajal meeldib Merlele trenni teha, näiteks jooksmas käia. Praegu võtab üksjagu aega ka oma maja ehitamise planeerimine, sest Merle on koos elukaaslasega võtnud kindlaks nõuks kolida maale elama. „Linnas on elutempo kogu aeg nii kiire, vahel tahaks lihtsalt aja maha võtta,“ nendib ta. Kui majavõtmed käes, võtab Merle endale kindlasti ka koera.

Kui eriline klubijalgpalli fänn Merle ei ole, siis suvist MMi vaatab ta hea meelega. Lemmikud kujunevad turniiri käigus, näiteks nelja aasta eest sümpatiseerisid talle Belgia koondise esitused. „Väga kindla riigi toetaja ma pole – aga ma olen ilusa jalgpalli toetaja,“ muheleb Merle.

 

http://www.jktammeka.ee/wp-content/uploads/2018/04/Merle-1024x576.jpghttp://www.jktammeka.ee/wp-content/uploads/2018/04/Merle-150x150.jpgJalgpallikool TammekaINTERVJUUDKLUBINAISTE JALGPALLNOORTE JALGPALLUUDISED„Meie treenerid“ on rubriik, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Seekord räägib oma töödest ja tegemistest tüdrukud 2007-2008 Tamme peatreener Merle Alupere (27), kes lisaks treeneritööle on ametis Karlova koolis...jktammeka.ee | jalgpallikooltammeka.ee | Meeste- naiste ja noortejalgpall Tartus ja Tartumaal