„Meie treenerid“ on rubriik, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Seekord uurime, mis mehi on 2009 Must, 2010 Valge ja 2012 Sinine gruppide peatreener Madis Metsmägi (27).

 Madis on sündinud ja üles kasvanud Tartus Ropka linnajaos, mis tähendab seda, et praegune Sepa jalgpallikeskus on tema jaoks kodustaadion selle sõna otseses tähenduses. Juba päris pisikesena ajas ta seal koos sõpradega palli taga ning esimeses klassis läks seal ka Merkuuri klubi – kelle koduplatsiks Sepa muruväljak omal ajal oli – trenni.

Esimese aasta järel otsustas ta „päris“ treeningud siiski katki jätta, sest ühelt poolt pelutasid ära talvised tingimused staadioni laterna all kruusal ja lumes, kuid teisalt sai jalgpalli sõpradega niikuinii taotud ning seega ei lahkunud ta trennist raske südamega.

Sander Lemberi tähtis roll

Muude alade treeningutele Madis ei kippunud, ning seitsmendas klassis otsustas ta Merkuuriga taasliituda. Õige pea moodustati aga Merkuuri ja Tammeka baasil ühendklubi Maag/Tammeka ning Madise treeninggruppi hakkas juhendama Sander Lember, keda hindab siiani väga kõrgelt.

„Lember oli väga hea treener ning mitte ainult jalgpalli mõttes, vaid temaga sai arutada ka platsiväliseid asju, ta leidis alati suhtlemiseks aega. Enamusest tema 1990. aasta grupi poistest on saanud väga head inimesed,“ tunnustab Madis Lemberit, kes praegu Tammekas treenerina ei tegutse.

Just Sander Lember ja tema treeningud olid väga suureks mõjutajaks, et Madis otsustas ka ise vutitreeneri rajale pöörduda. Gümnaasiumi järel töötas ta mõned aastad meelelahutuses ja klienditeeninduses, kuid tundis, et see pole see, mida ta päriselt teha tahab ning ta ei anna selle tööga ühiskonnale midagi tagasi. Noor mees asus õppima ülikooli kehakultuuri ning võttis Lemberiga ühendust, uurimaks, kas ehk saaks Tammekas treenerina praktiseerida.

Vastus oli positiivne ning 2016. aasta alguses saigi temast Timo Teniste ja Marti Pähni gruppide juures abitreener, suve lõpul usaldati talle ka esimesed oma grupid, 2009., 2010. ja 2012. aastal sündinud poisid.

Madis tunnistab, et alguses oli nii suure hulga nii väikeste vutimeestega päris keeruline, kuid mida aeg edasi, seda kindlamalt ta end tundis. Väikeste hoolealuste fokusseerimine treeningutel tema sõnul liiga raske ülesanne ei ole.

„Poistele tuleb õpetada, kuidas trennis käituda ning anda neile suund, et trennis on äge – kui nad armastavad seda mängu, tulevad nad trenni hea meelega ja mingeid tähelepanuprobleeme ei ole,“ kinnitab Madis. Samuti tähtsustab ta suhtlemise poolt – kui pisikestel jalgpalluritel on mingid mured, tuleb neist kohe rääkida ja asjad ära lahendada.

Julgus ise otsustada

Praegu õpib Madis kehakultuuri viimasel kursusel ning ta on veendunud, et just treeneritöö on tema kutsumuseks – ülikoolis saaks valida ka õpetaja suuna, kuid kooli tööle ta minna ei soovi. „Seal oleks palju tegemist sellega, et lapsi eraldi motiveerida ja nii edasi – trenni tulevad aga ikkagi need, kes ise siiralt tahavad mängida. See motiveerib ka mind treenerina,“ tõdeb Madis.

Ülikoolist on noor treener saanud tugeva teoreetilise baasi, kuid tuleb endal selekteerida, mida treeningprotsessis rohkem kasutada saab ja mida mitte. „Ülikool annab kätte mingid suunad, aga õppimine ja treenerina arenemine käib ikkagi väljaku ääres,“ nendib Madis.

Treenerina peab Madis oluliseks seda, et hoolealused saaks treeningutelt julguse ise otsuseid vastu võtta, julguse proovida, julguse palliga mängida. „Kui mängijal on enesekindlus väljakul iseseisvalt hakkama saada, siis tekib ka meeskondlik koostöö. Kui mängija pole võimeline iseseisvalt olukordi lahendama, on see meeskondlikult veel raskem,“ arutleb Madis.

Küll on mees veendunud, et oma ideid saab hoolealusteni viia rahulikult ning väljaku ääres tuuleveskina vehklemisel ja kärkides korralduste jagamisel mõtet pole.

„Teinekord turniiridel küsitakse minu käest, et miks mõni teine treener karjub nii kõvasti laste peale? Ei oskagi sellele midagi vastata – igaühel on oma lähenemine treeningtööle, aga mina ei leia, et karjumine kuidagi edasiviiv on. Ka normaalselt rääkides saab suhelda ja õpetada,“ on Madis kindel.

Treenerile teeb kõige enam rõõmu see, kui ta näeb, et laps areneb – kuid see areng saab olla tõeliselt hoogne vaid siis, kui laps käib jalgpalli mängimas ka muul ajal, kui vaid trennis.

„See on hästi oluline, sest treeningul võin anda kätte suunad ja mingeid nüansse õpetada, aga väga tähtis on see, et laps saaks mängida ka vabal ajal. Siin on muidugi suur roll ka lapsevanematel, kes peaks last spordi tegemisel toetama. See peab olema väga eriline mängija, kes suudab vaid trennidega heaks saada,“ räägib Madis.

Loodab prantslaste edule

Nagu juba märgitud, näeb Madis oma tulevikku treenerina, kuid pikka karjäärimudelit pole ta enda jaoks paika pannud ning eelistab keskenduda neile gruppidele, kellega parajasti tööd teeb. Nii nagu teisedki Tammeka treenerid, saab ta mõne aja pärast enda käe alla uued grupid, kuid ta tunnistab, et kolme päris pisikeste seltskonda ta siis endale võtta ei tahaks ning sooviks end proovile panna ka pisut vanematega, kel vutimängust esimesed aimdused juba saadud.

„Aga muidugi on ka väikestega tore, nad tahavad trennides käia ja õppida – senise aja jooksul on väga harva ette tulnud, et olen trennist ära läinud halva tujuga, lapsed annavad ikka positiivseid emotsioone,“ ütleb Madis.

Tammeka juures meeldib Madisele see, et on võetud kindel siht, mille nimel tehakse tööd. „Klubi areneb aasta-aastalt väga õiges suunas ja tehakse väga head tööd. Seda näeb ka klubis treenivate laste arvu järgi, mis on järjest kasvanud – see on kõige positiivsem tagasiside,“ räägib Madis ja lisab, et muidugi on suur väärtus ka Tammeka kollektiiv: kõik teavad, miks nad seal klubis on ja annavad endast sada protsenti.

Ülikooli ja treeneritöö kõrval Madisele eriti vaba aega ei jää ning mingeid eksklusiivseid hobisid tal ei ole. Suviti proovib ta ette võtta mõned matkad ning ideaalses maailmas mängiks ta ka ise jalgpalli. Praegu selleks aega napib ning just ajapuudusel loobus ta lõppenud hooaja järel ka tööst Ravens Futsal EMÜ SK saalijalgpallimeeskonna peatreenerina, mida tegi oma Tammeka-töö kõrvalt.

Küll leiab Madis õhtuti aega, et tugitoolijalgpalluriks kehastudes elada kaasa maailma parimate võistkondade tegemistele ning mõistagi sätib ta end teleka taha ka suvisel MMil. Lemmikus kahtlust ei ole: alates 2000. aasta Euroopa meistrivõistlustest ja Zinedine Zidane’i vägitegudest kuulub tema sümpaatia Prantsusmaa koondisele.

Kui kaugele prantslased Venemaal jõuda võiksid? „Nad võidavad turniiri ära,“ teatab Madis enesekindlalt.