Pärast väikest pausi on tagasi rubriik „Meie treenerid“, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Seekord uurime, kuidas jõudis jalgpalli ja treeneritöö juurde 2006 Valge grupi juhendaja Kristo Pahla (26).

Treener Kristo Pahla (Vasakul) koos Tammeka 2006 valge treeninggrupiga.

Veeriku linnaosast pärit Kristo tunnistab, et päris varases nooruses tegeles ta sportimisega vaid kehalise kasvatuse tunnis ning kui ta sõprade mahitusel lõpuks 12-13-aastaselt Tammekasse trenni läks, oli ta parajalt pontsakas ülekaaluline poiss. Võhma ei jagunud ning juba väikse saali ühest otsast teise jooksmine võttis selja märjaks. Ometi tundis poiss, et see ala on tema jaoks ning visa tööga kadusid ka ülekilod.

Keskkaitsest keskväljale

„Pool aastat läks kohanemiseks, aga kui igas trennis kohal käid, siis toimub ka areng. Ei olnud midagi ületamatut, tuli kohal käia ja kõvasti tööd teha,“ märgib Kristo ja lisab, et on väga rahul, et sõbrad ta omal ajal kaasa kutsusid. Profimängijat temast küll ei saanud, aga see, et sai trennidest kaasa sportliku ellusuhtumise ja mõtteviisi, on talle väga kõvasti abiks olnud.

Kuigi algul trennikaaslastest kogukam ja seetõttu ka aeglasem, ei hakanud treenerid Kristot väravasse sundima, vaid andsid talle võimaluse end tõestada keskkaitses. Sellel positsioonil mängiski ta umbes seitse aastat, kuid lõpuks oli sellest nii tüdinud, et palus grupi treeneriks asunud Ivan O´Konnel-Broninilt võimalust ka mingit muud rolli täita.

Selle võimaluse Kristo ka sai ning oma murujalgpallurikarjääri viimastel aastatel mängiski ta poolkaitses. Ta tunnistab, et seal meeldis talle hoopis rohkem, sest poolkaitsja positsioon on märksa vaheldusrikkam ning sai rohkem ka palliga mängida. Muruvutti mängis Kristo liigatasemel viimati kaks aastat tagasi, misjärel on keskendunud saalijalgpallile, kuuludes Tartu Ravens Futsal EMÜ SK võistkonda.

Tammeka esindusmeeskonda Kristo karjääri jooksul välja ei jõudnud, kuid ta ei usu, et selles mängis suurt rolli see, et ta alustas jalgpalliga nii hilja. „Sellega on nii ja naa, pigem saab määravaks see, kui palju sa ise tahad. Ka Kaarel Kiidron alustas B-meeskonnas, mängisime teises liigas temaga koos. Tema jõudis sealt meistriliigasse ja ka koondisesse. Alustamise aeg pole nii tähtis kui see, et paika pandud eesmärgi nimel järjepidevalt tööd tehtaks,“ arutleb Kristo.

Mitmekülgsete mängijate kasvatamine

Treeneritööga alustas Kristo kaks aastat tagasi. Ta oli sellesuunalisi mõtteid juba varemgi mõlgutanud, kuid esimest sammu treeneriameti suunas polnud siiski ette võtnud. Kuid siis pakkus talle vastavat võimalust Ott Meerits ning Kristo otsustas sellest kinni haarata.

Ta arvab, et ju oli teda klubis tähele pandud seetõttu, et ka mängijana ei peljanud ta väljakul kaaslasi juhendada ning vajadusel ka vähe karmimat häält teha. Noor mees käis koolitustel ning sai enda hoole alla 2006. aastal sündinud algajate grupi, kelle juhendajana tegutseb praegugi.

Ta tunnistab, et alguses oli parajaks väljakutseks väikeste vutimeeste tähelepanu hoidmine, ning harjumist vajas ka see, et võrreldes meeste mänguga on laste jalgpall ikkagi midagi hoopis muud.

„Tuleb ka endal nii-öelda alla laskuda ja vaadata, kuidas väiksematega tegelikult on. Koolitustel räägitakse baasasjad ära, aga kuidas need praktikas ellu viia, on teine küsimus,“ tõdeb Kristo ja lisab, et tema mentor Ken Viidebaum on öelnud kuldsed sõnad: kui suudad kamba väikseid poiss treenima panna, siis ei ole sul probleemi ka 50 täiskasvanu juhendamisega – kui väiksed sind kuulavad, kuulavad ka suured.

Kuna omast kogemusest teab ta väga hästi, mida tähendab aastast aastasse ühel positsioonil mängimine, on ta ise treenerina lasknud poistel võimalikult palju erinevaid positsioone proovida, sest lõpuks saavad mängijad nii ka märksa mitmekülgsemateks.

„Kui pidevalt mängitakse üht positsiooni, võib areng kinni jääda või halvemal juhul üldse jalgpallist tüdimus tekkida, nagu ise väga hästi tean,“ märgib Kristo.

Kuigi mängijana ei meeldinud talle sugugi, kui mängutrennides asjade selgitamiseks stoppe tehti, siis treenerina on ta mõistnud, et see väga vajalik, et mängija saaks aru, mida ta valesti tegi ja mida ta oleks pidanud tegema. Muidu võib juhtuda, et samasuguses situatsioonis võetakse uuesti vastu vale otsus ja mängija jääbki seda viga tegema.

Samas ei pea ta end ülemäära karmiks treeneriks, kuid ei salga, et vajadusel võib teha ka valjemat häält. „Kui vahepeal kõva häälega karjuda, siis hakkavad need jalad ka tööle,“ muigab ta.

Kaitse on prioriteet

Treenerina tahab Kristo anda poistele edasi eelkõige seda, et see, mida nad teevad, peab neile meeldima. „Ma ei taha olla treener, kes sunnib neid vägisi tegema spurte, kiirendusi, füüsilist. Üritan alati selgitada, miks need asjad on vajalikud, ka nügimine ja surumine – seda kõike tuleb ka mängus ette ning vajab seetõttu harjutamist,“ ütleb Kristo.

Kristo ei salga, et talle meeldib lahtine mäng ja seda on huvitav vaadata, kuid kuna on ise nii pikalt keskkaitses mänginud, siis tema kui treeneri jaoks on prioriteet see, et taga peab olema null.

„Sellest tuleb alustada ja olen märganud, et kui kaitses on asjad korras, püsib noortel motivatsioon pingutada kauem. Kui mängid ründavat jalgpalli, aga sulle lüüakse ikkagi viis või kümme väravat, siis kaob poistel motivatsioon ka ära. Nii et pigem panustan kaitse peale,“ nendib Kristo.

Treenerina pakub talle kõige enam rõõmu see, kui mängijad üritavad olla loovad ja proovivad teha asju, mida on trennis harjutatud. „Isegi kui see ei tule välja, aga ma näen, et nad vähemalt üritavad teha õiget asja. Ma ei hinda nii väga tehnilist sooritust, vaid seda, et mängija teab, et sinna tuleb sööta või et sinna tsooni tuleb avaneda,“ ütleb Kristo.

Tammeka juures meeldib Kristole kõige rohkem see, et kuigi klubi on suur, valitseb sõbralik ja toetav õhkkond. Kõik saavad omavahel hästi läbi ning probleemide korral saab alati kellegi poole pöörduda, ka juhatuse poole, ning pole aukartust, mis suures organisatsioonis pahatihti võib tekkida. „Ei ole sellist võõrast tunnet, kõik klubi inimesed on head tuttavad,“ resümeerib Kristo.

Treener põhitöö kõrvalt

Treeneriametit peab Kristo tegelikult põhitöö kõrvalt. Eelmisel aastal lõpetas ta maaülikoolis tootmistehnika eriala ning ta tegutseb ühes ettevõttes tehniliste jooniste järgi detailide kokku panemisega. Tema sõnul kaks tööd teineteist ei sega ning kui poistega on vaja näiteks kusagile turniirile sõita, siis põhitööandja on mõistev ja seda ka võimaldab.

Küll ei välista ta, et võib tulevikus praegusest enam treeneritööle keskenduda. „Ma pole endale piire seadnud ega pole tegelikult ka nii mõelnud, et tahaks ainult tehnilise poolega või ainult treenerina töötada. Üritan neid hoida lahus ja tegeleda mõlema asjaga võrdelt hästi,“ räägib mees.

Vabal ajal tegeleb Kristo investeerimisega, samuti on ta pärast ajateenistust hakanud varasemast märksa enam raamatuid lugema. Eriti paeluvad teda elulood, aga ka investeerimis- ja ettevõtlusalased raamatud, samuti psühholoogia.

Viimati töötas mees läbi raamatu pokkerist. See polnud aga mitte lihtsalt pokkeri-raamat, vaid  sealt sai tõmmata paralleele ka investeerimise ja treeneritööga: kuidas emotsioonid võivad üle pea kasvada ja kuidas neid siis taltsutada; kuidas hoida pea külmana ja võtta õigeid otsuseid vastu, ükskõik mis ka ei juhtuks.

Kuu aja pärast algavat jalgpalli MMi kavatseb Kristo kindlasti jälgida, kuigi otseseid lemmikuid tal pole ning ta võtab mängu korraga. Tema poolehoiu pälvib tiim, kes on tulnud platsile selge plaaniga mäng ära võita, mitte lihtsalt 90 minutit ettevaatlikult nahkmuna veeretama.

Pärast väikest pinnimist soostus Kristo siiski avaldama ka koondise, kellele teistest veidi enam pöialt hoiab. „Vahest siis Belgia, nende meeskond tundub päris sümpaatne,“ ütleb tehnikaharidusega vutitreener.

http://www.jktammeka.ee/wp-content/uploads/2018/05/pahla-1024x768.jpghttp://www.jktammeka.ee/wp-content/uploads/2018/05/pahla-150x150.jpgJalgpallikool TammekaINTERVJUUDKLUBINOORTE JALGPALLTREENINGTÖÖUncategorizedUUDISEDPärast väikest pausi on tagasi rubriik „Meie treenerid“, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Seekord uurime, kuidas jõudis jalgpalli ja treeneritöö juurde 2006 Valge grupi juhendaja Kristo Pahla (26). Veeriku linnaosast...jktammeka.ee | jalgpallikooltammeka.ee | Meeste- naiste ja noortejalgpall Tartus ja Tartumaal