„Meie treenerid“ on rubriik, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Seekord saame lähemalt tuttavaks Kristel Vidajaga (23), kelle juhendada on tüdrukud Valge, tüdrukud 2007-2008 Annelinn ja poisid 2009 Sepa treeninggrupid, samuti on ta klubi tüdrukute väravavahtide treener.

Kristel on sündinud Annelinna kividžunglis ning sealt pärinevad ka tema esimesed kokkupuuted jalgpalliga, kui võis vastu paneelmajade seinu ennastunustavalt nahkmuna taguda. Lõplikult nakatus ta vutipisikuga aga Ihastes, kuhu tema pere kolis, kui tüdruk läks kolmandasse klassi.

„Alguses mängisime hoovis venna (veel mullu esiliigas Santost esindanud Karl-Erik Vidaja – toim) ja sugulasega, hiljem aga Ihaste spordiplatsil kohalike lastega. Seal olime tavaliselt kuni pimedani või seni, kuni ema meile järele tuli,“ meenutab Kristel algust.

Tehniline pagas hoovist

Tavaline päev nägi välja nii, et hommikul kooli, lõunast koju, koolikott nurka, kiirelt midagi hamba alla ja siis õue. Viis-kuus tundi jalgpallile pihta anda polnud mingi probleem ning Kristel on veendunud, et just sealt pärineb ka tema eeskujulik tehnika, mille kohta Tammeka naiskonna endine peatreener Aleksandra Ševoldajeva ütles mõne aasta eest, et Kristel suudab panna palli tegema täpselt seda, mida ta ise tahab.

„Kui kogu vaba aeg kulub jalgpallile, siis lõpuks peab see tulemust andma, ning saad palli käitumisest aru,“ märgib Kristel. Ta tõdeb, et praegu treenerina tundub talle, et paljud hoolealused mängivad vutti ainult treeningul ning muul ajal palli ei puutu. Kui tahad aga saada heaks mängijaks, siis sellest ei piisa, usub Kristel.

„Trenne tuleb nädala peale kokku ehk viis tundi, kuid õues võid sa iga päev viis tundi mängida, pealegi oled seal igasugustest treeneri nõudmistest vaba ja saad ise otsustada, mida teed, keegi ei ütle midagi ette,“ arutleb Kristel.

„See annab meeletult juurde. Kui mitte midagi lisaks trennidele juurde ei tee, siis pole variantigi, et sa tippu jõuad,“ on Kristel konkreetne. Küll aga peab soov pall kaenlasse haarata ja õue lipata tulema lapse enda seest, mitte et lapsevanem või keegi teine sunnib.

Et tüdrukute jalgpall polnud kümnekonna aasta eest kuigi populaarne, tagus Kristel palli koos poistega. Tema sõnul ei teinud ei ta ise ega ka mängukaaslased tema soost erilist numbrit ning mingit hellitamist platsil ei olnud. „Olin suht hea, poisid võtsid mind võrdse kaaslasena,“ muheleb Kristel.

Karjääri kiire lõpp

Jalgpallitrenni jõudis varem natuke aega ka korvpalli ja kergejõustikuga tegelenud tüdruk 14-aastaselt, kui liitus SK10 klubis algajate tüdrukute grupiga. Kuigi trennis hakkas talle kohe meeldima, tundis ta teatud igavust, kuna oli algul teistest selgelt üle.

Nii treenis ta aastajagu paralleelselt ka endast kaks aastat nooremate poiste grupis ja sai sealgi kenasti hakkama, olles grupi paremate seas. Ka treenerina ei näe Kristel probleemi, et kui tase lubab, treenib tüdruk mingi vanuseni koos poistega. Kui tüdruk on enesekindel ja julge, saab ta kindlasti hakkama, teab Kristel omast kogemusest.

SK10-s mängis Kristel kaks hooaega, ent kui pääses U17 koondisesse, siis tundis, et arengu huvides oleks kasulik toona teises liigas mänginud SK10-st liikuda edasi meistriliigas pallivasse Tammekasse. Paraku sai ta uue klubi eest mängida vaid mõned matšid, kui vigastas nii rängalt põlve, et mängimisse tuli teha pooleteise aasta pikkune paus.

Naasnuna sai ta peagi uue vigastuse ning taas tuli aasta palliplatsidelt eemal olla. Sellega oli sisuliselt tema mängijakarjääril ka kriips peal, seda enam, et oma aja võtsid ka treeneritöö ja õpingud ülikoolis. „Väga kähku sai see läbi,“ kõlab Kristeli resümee oma mängijakarjääri kohta.

Vihkab pikka palli

Treeneriametiga tegi Kristel esmatutvust ülikooli esimesel kursusel õppides, kui Tammeka avas uusi tüdrukute treeninggruppe ning Aleksandra Ševoldajeva talle vastava ettepaneku tegi. Esimestes trennides valdas Kristelit küll paras paanika, et mida täpselt teha või öelda, ent see faas sai peagi mööda ning kui Kristelile usaldati juba esimesed päris oma grupid, tundis ta, et treeneritöö on väga lahe ning just see, mida ta teha tahab.

Praegu nii tüdrukuid kui poisse juhendades tõdeb Kristel, et mõistagi on need vaat´ et kaks eri maailma, kuid temal treenerina tüdrukutelt poistele ja vastupidi ümberlülitumine kuigi keeruline ei ole.

„Tüdrukute jaoks on peamine, et oleks tore, siin on sõbrad. Treenerit kuulatakse hoolega, vahele ei segata, mõeldakse kaasa, nii et selles mõttes on tüdrukutega kindlasti lihtsam. Poisid seevastu tahavad asju ise teha, ise väravaid lüüa, parimad olla,“ lahkab treener kahe soo erinevusi.

Selles vanuses laste puhul on kõige aluseks tehnika, sestap paneb Kristel oma trennides sellele suurt rõhku. Noortetreeneri vastutus jalgpalluri arengus on tema sõnul ülioluline, eriti vanuses 10-12, sest see on üks tähtsamaid õppimise perioode.

„Kui paned nooremaid treenides mingi asjaga ikka väga valesti, siis hiljem seda ära ei tasanda. Esindusmeeskonna peatreener Kaido Koppel ei saa oma mängijaid kaks korda paremaks teha, aga mina oma hoolealuseid saan,“ arutleb Kristel.

Kuna tema suureks lemmikuks on juba pikka aega olnud FC Barcelona, tahaks Kristel ideaalis ka enda hoolealuste esituses näha taolist söödulükkamise karusselli, kuid ta annab endale aru, et reaalsus on natuke teine ja mängida tuleb vastavalt oskustele. Küll on ta kategooriliselt vastu sirgjoonelisele pika palli ette peksmisele, isegi kui see toob lühiajalises perspektiivis tulemust.

„Vihkan, kui pikka palli ette pekstakse – miks peaks üldse jalgpalli mängima, kui asja eesmärk on ainult kogu aeg palli ära lüüa?!“ kurjustab Kristel. „Seda on kole vaadata ja pikas plaanis ei vii see ka edasi. Tahan, et lapsed oskaks kõike, mitte ainult pikale pallile järele joosta.“

Täiskasvanute juurde ei kipu

Tammekas on Kristel rahul ning lähimate aastate perspektiivis ei näe ta küll, et võiks midagi muud teha. Klubi tahab, et ka naiste jalgpalli pool areneks ning pingutab selle nimel. „Kui ise oled asjast huvitatud, siis jõuad ka edasi, siin on palju väga häid treenereid, kellelt vajadusel nõu küsida. Ju siin tehakse asju hästi ja õigesti, kui siit on nii paljud treenerid ka koondiste juurde kutsutud,“ räägib Kristel.

Praegu näeb ta end ennekõike noori treenimas, sest selles tunneb ta end kindlalt. Paari aasta eest oli ta ka abitreeneriks esindusnaiskonna juures, kuid ta tunnistab, et see samm oli natuke liiga pikk. „Kui naiskonnaga tegeleda, siis pean tundma, et olen valmis, tean, kuidas tuleks asju teha, mitte nii, et lähen proovin ja vaatame, mis saab,“ on Kristel enda vastu aus.

Rõõmu teeb Kristelile treenerina kõige enam see, kui ta näeb, et lapsed on rõõmsad ja õnnelikud. „See on väga hea tunne, kui laps imestab trenni lõpus, et kas juba läbi – tahaks ikka veel mängida! Ja muidugi pakub rahulolu ka see, kui trennides õpitud asjad tulevad mängudes välja,“ räägib Kristel treeneritööst saadavatest positiivsetest emotsioonidest.

Küll tõdeb ta, et tema arvates ei tohiks treener mängijatega päris sõber olla. „On hea, kui mängijad sind usaldavad, kuid teatud piir peab kusagilt jooksma,“ on ta kindel.

Jalgpallist vabal ajal eelistab Kristel aktiivseid tegevusi, nii on ta juba mitu head aastat käinud usinalt discgolfi mängimas. „Alguses mõtlesin küll, et ketaste loopimine – mis mõttes?! Kuid asjaga tegeledes sain aru, et see on väga mõnus ajaviide, lisaks päris hasartne,“ ütleb Kristel ja lisab, et mängib discgolfi aastaringselt ega lase end ka talveilmadest heidutada.

Kui tubaseid tegevusi Kristel üldiselt väga kõrgelt ei hinda, siis suvisel jalgpalli MMil tuleb end ikka teleka taha sättida, vähemalt kõige põnevamate mängude ajaks. Kui klubidest on tema lemmikuks FC Barcelona, siis MMil hoiab ta pöialt sarnast tehnilist ja lühikest söödumängu viljelevale Hispaania koondisele. Ka Brasiilia ja Belgia edu vastu ei oleks tal midagi ning alati meeldivad talle ka autsaiderid (nagu eelmisel EMil Island), kes ootamatul kombel suuri tegusid tegema hakkavad.

http://www.jktammeka.ee/wp-content/uploads/2018/03/Vidaja3-1024x781.jpghttp://www.jktammeka.ee/wp-content/uploads/2018/03/Vidaja3-150x150.jpgJalgpallikool TammekaINTERVJUUDKLUBINAISTE JALGPALLNOORTE JALGPALLUUDISED„Meie treenerid“ on rubriik, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Seekord saame lähemalt tuttavaks Kristel Vidajaga (23), kelle juhendada on tüdrukud Valge, tüdrukud 2007-2008 Annelinn ja poisid 2009 Sepa treeninggrupid,...jktammeka.ee | jalgpallikooltammeka.ee | Meeste- naiste ja noortejalgpall Tartus ja Tartumaal