„Meie treenerid“ on rubriik, kus tutvustame neid JK Tammekas toimetavaid mehi ja naisi, kelle hoolde lapsevanemad nädalast nädalasse oma võsukesed usaldavad, et neist sirguksid head jalgpallurid ja tublid inimesed. Esimesena võtame luubi alla Tammeka noorusliku treenerikollektiivi auväärseimas eas esindaja, 2007-2008 Annelinn, 2009 Sinine, 2010 Must ja 2011-2012 Raadi gruppe juhendava Ervin Laaneotsa.

Pildil treener Ervin Laaneots Raadi jalgpallilastega

22. veebruaril 46. sünnipäeva tähistav Ervin ütleb oma taustast rääkides, et see on „väga udune“. Kõrvaltvaatajale pole see aga kindlasti mitte udune, vaid põnev nagu heas filmis. 3-aastaselt Ukrainas Desna jõe äärsetel murulapikestel palli taga ajama hakanud Ervin on lisaks Eestile ja Ukrainale elanud Moskvas ja Kasahstanis; mänginud noorte spordikoolis kõige pikemalt hoopis võrkpalli; lõpetanud Tartu ülikooli majandusteaduskonna ning töötanud 1990. aastate keskpaiga segastel ja karmidel aegadel turvafirmas. Mees on platsile saanud vastloodud Eesti meistriliigas ning tema praegu Tammekas mängiv poeg Dominic on kanda kinnitanud Eesti U-17 koondises.

Kuid kõigest järgemööda. Ervin Laaneots sündis Ukraina väikelinnas Ostjoris, kus tema isa, hilisem kindral ja Eesti Vabariigi kaitseväe juhataja Ants Laaneots oli sõjaväelasena teenistuses. Ostjor on Ervini sõnul Elva suurune ilus ja vana linnake, Kiievist umbes 90 kilomeetrit põhja poole. „Sisuliselt oli see maakoht, nii et tegelikult olen ma maakas,“ naerab Ervin.

Kuigi isa oli kõrge sõjaväelane, ei valitsenud Ervini sõnutsi kodus range sõjaväeline kord. „Oma asjad tuli muidugi korras hoida, aga ma ei tea, kas see on sõjaväeline kord. See on lihtsalt distsipliin, aga ilma selleta ei saagi, ei elus ega jalgpallis, distsipliin on kõige alus. Sa võid olla väga talendikas mängija, kuid kui distsipliini pole, pole sinuga midagi teha. Neid näiteid on küll ja küll,“ tõdeb Ervin.

Moskva olümpia ja Baikonuri kosmodroom

Nagu kõik Ukraina poisid, alustas ka Ervin jalgpalli taga ajamist juba päris pisikesena. „Seal toksiti jalgpalli igal pool. Kus aga vaba maalapike oli, seal käis kogu aeg mängimine,“ meenutab Ervin. Mingitest jalgpallisaabastest ei osanud keegi tol ajal isegi unistada, kogu tegevus käis paljajalu.

1978. aastal asus Ants Laaneots õppima Moskvasse soomustankivägede akadeemiasse ning väike Ervin nägi seestpoolt ka suure impeeriumi pealinna. Eriti eredalt on tal meeles 1980. aastal Moskvas toimunud olümpiamängud, mille eel rivistati kõik esimese ja teise klassi lapsed kooli koridorides üles ning lipsuga mehed lugesid neile sõnad peale: kui linnas liikuvad võõrast keelt kõnelevad onud või tädid tahavad teile kommi pakkuda, siis ärge võtke, vaid jookske ära ning kandke juhtunust ette! Ervini sõnul tundus see tema jaoks nii ebatavaline, et on praeguseni päevselgelt meeles.

Moskva perioodile järgnes kuus aastat Ida-Kasahstanis, kuulsa Baikonuri kosmodroomi lähedal. Kosmosesse lennutatud rakettidest andsid tunnistust võimsad valgussambad. „Raketi startimise järel oli päev otsa kestev peavalu garanteeritud,“ märgib Ervin.

Kasahstanis õppis Ervin kolmandast kaheksanda klassini ning käis paralleelselt kohalikus noorte spordikoolis. Jalgpalli eriala seal aga polnud ning poiss mängis kuus aastat hoopis võrkpalli. „Nii et selles mõttes on mul tegelikult võrkpalluri alusharidus,“ tõdeb Ervin.

Kasahstani perioodi järel kolis pere tagasi Ostjori, kus Ervin asus õppima üheksandasse klassi. Seal sai ta kohalikus spordikoolis taas täie pühendumisega mängida ka jalgpalli ning Tšernigovi oblasti võistlustel jäi silma kohalikule suurklubile Tšernigovi Desnale.

Kümnendas klassis kutsuti Ervinit ja veel kaht Ostjori poissi Desna spordiinternaati, kuid perekondlikel põhjustel Ervin sellest võimalusest kinni ei haaranud. Üks kaaslane aga läks ning pääses hiljem ka Desna esindusmeeskonda.

Eesti jalgpalli taassünni juures

Rariteet: mängija ankeet 1990. aastate algusest. Selle peale kirjutati pastakaga ka kõik jalgpalluri klubivahetused

1989. aastal kolis Ervin koos perega tagasi isa sünnimaale Eestisse, täpsemalt Tartusse. Ervin tunnistab, et alguses oli keeruline, sest linn oli võõras, kedagi ei tundnud ning tal polnud aimugi, kas keegi kuskil ka jalgpalli mängib. Nii käis ta aasta otsa hoopis jõusaalis ja pumpas lihaseid.

1990. aastal asus Ervin õppima Tartu ülikooli majandusteaduskonda ning samal aastal „sattus ta otsa“ toonase Tartu jalgpallikooli treenerile Avo Jakovitsile, kelle juures tegi aasta jagu trenni. „Jakovitsi käest sain ka elu esimesed nahast putsad, Moskva Adidased. Need olid küll kolm numbrit suuremad ja otsast lontis, aga ikkagi päris putsad,“ meenutab Ervin muiates.

Avo Jakovitsi juurest siirdus Ervin Tartu Kalevisse, mis koosnes peamiselt ülikoolis õppivatest tudengitest. Seltskond oli kirju ja paljurahvuseline, sest Tartusse tuldi toona veel õppima üle kogu Nõukogude Liidu.

Kaleviga võideti 1991. aastal FC Flora ees ära ENSV esiliiga ning kindlustati 1992. aastaks koht vastloodud Eesti meistriliigasse. Sealgi anti kõigile tõsised lahingud ning 14 meeskonna konkurentsis saavutati igati korralik kuues koht.

Järgnevatel aastatel liikus Ervin Kalevi (nimevahetuse järel Esdag) ja Tartu Merkuuri vahel, mängijakarjääri viimastel aastatel kuulus aga Tartu Välk 494 koosseisu. Mehe viimaseks mänguks jäi 2006. aasta juuli lõpus toimunud matš FC Kose vastu (teises liigas), mis võideti 5:1. Oma karjääri jooksul mängis Ervin kõigis Eesti liigades viiendast liigast meistrisarjani välja.

„Üheksakümnendad olid muidugi põnev aeg, Eesti jalgpalli taastamine ja nii edasi. Tallinnas tekkisid mingid iks-pundid, kus kantpead panid meeskonnad kokku ja need siis tulid mängima, aga tihti ka kaklema,“ kerib Ervin ajaratast tagasi.

Treeneriks omal initsiatiivil

Treeneriameti juurde sattus Ervin mõneti juhuslikult, aga mõneti ka loogiliselt. Ta oli töötanud kakskümmend aastat turvafirmas, kui tundis, et aitab küll. Aasta oli siis 2014 ning puhtalt enda huvist läks ta ülikooli spordihoones toimunud jalgpalliliidu rahvajalgpalli koolitusele.

„Olin kaheksa-üheksa aastat peaaegu kõigis Dominicu trennides käinud, ning hakkasin mõtlema, et äkki võiks järgmised kakskümmend aastat hoopis treener olla. Praktikat oli, nüüd oli vaja teooriat kõrvale,“ põhjendab Ervin ametialast kannapööret.

2015. aastal läbis Ervin jalgpalliliidu C-koolituse ning koostöös Tammeka juhtidega otsustati avada klubi esimene venekeelne treeninggrupp Puškini koolis ja klubi esimene piirkondlik treeninggrupp Raadil. Aasta hiljem omandas Ervin ka UEFA B treenerikutse ning tänaseks on tema juhendada neli gruppi.

Treenerina pakub Ervinile kõige enam rahulolu see, kui näeb, et hoolealused suudavad täna natuke rohkem platsil teha kui eile. „See on fantastiline tunne,“ ütleb Ervin ja lisab, et mõistagi kasvab poiste kõrval treenerina temagi.

Noortetreeneri tööd peab Ervin äärmiselt õpetlikuks, sest tema sõnul on iga eluvaldkonnaga nii, et kui tahad asjadest aru saada, pead alustama altpoolt. „Ei ole nii, et olen enda arvates kõva treener ja hakkan kohe korraldama,“ on Ervin konkreetne.

Et olla hea noortetreener, peab Ervini arvates ennekõike aru saama jalgpallist, selle ABC-st ning sellest, miks see ABC vajalik on, kust tuleb alustada ja kuhu ta tahab jõuda. „Mulle väga meeldib, et jalgpall on dünaamiline mäng, sa pead saja viiekümne erineva asjaga arvestama ja kogu aeg otsima lahendusi, sest kaht ühesugust võistkonda maailmas pole. Samuti pole olemas üht dogmat, mida järgides oledki väga hea treener ning sul on väga head võistkonnad,“ arutleb Ervin.

Lisaks eespool mainitud distsipliinile peab Ervin samavõrd oluliseks emotsiooni. „Jalgpalli ei mängita rahulikult, emotsioon on ülimalt tähtis ning kui seda pole, pole siin mängus midagi teha,“ nendib Ervin. Ta lisab, et lapsevanemana oli selles suhtes turniiridel käia muidugi lihtsam, sest treenerina pead end ikkagi kontrollima ega tohi kellelgi lipsust kinni võtta või kõval häälele kohtunikku hurjutada.

Tammeka puhul meeldib Ervinile süsteemne tegutsemine selle nimel, et treenerite töö ning tugitöö läheks järjest korrastatumaks. „Oluline on vastutustundlik süsteem, sest vastasel juhul on äärmiselt raske loota väärilist järelkasvu,“ on Ervin veendunud.

Suvisel MMil hoiab Ervin pöialt Saksamaale ning usub, et nende koosseisu sügavus ja kvaliteet viib neid selgi korral kaugele. „Aga häid satse on teisigi, nii et eks me näe,“ ei hakka Ervin neli kuud enne suurturniiri avamängu põhjapanevaid ennustusi tegema.