Tüdrukute jalgpalli koordinaator, tüdrukud Sinine peatreener, '05-'06 tüdrukud Sinine peatreener
UEFA B
+372 56775970
 

LOE LÄHEMALT TREENERIST

Kuigi passi järgi on Sirje sündinud Põlvamaal Valgjärvel, on kogu tema teadlik elu möödunud Tartus. Väiksemana võimlemise ja kergejõustikuga tegelenud piiga jõudis jalgpallitrenni esimest korda alles 13-14-aastaselt, kuid vutimängu võlud ja valud olid tema jaoks tuttavad juba varem. Nimelt on Sirjel seitse aastat vanem vend Siim, kes on pidanud üle saja mängu Tammeka särgis, kuid kuulunud ka FC Flora ridadesse ning esindanud korra Eesti A-koondist.

Sirje tõdeb, et vennal kippus aega nappima, aga kui teda ilusti paluda, oli ta nõus õele vutitarkusi jagama. Harjutamas käidi Forseliuse kooli staadionil ning eriti oli Sirje huvitatud pika palli õppimisest. Samuti tegeldi triblamisega, kuid paraku Siim õele armu ei andnud ning tegi nii, et tüdruk mingil juhul palli ei saaks.

„Korralik rivaalitsemine käis ja ega ma alla anda ei tahtnud, kindlasti ka hammustasin ja lõin teda,“ tunnistab Sirje naerdes. „Palli andis ta mulle alles siis, kui ema kõrval pahandas, et ärgu ta kiusaku väikest õde.“

Hiljem on vend olnud Sirjele heaks nõuandjaks, juhtides ausalt ja ilustamata tähelepanu neiu mängulistele vigadele. Sellest on Sirje arvates olnud palju kasu, sest alati on hea, kui oma nurga alt annab nõu mõni asjatundlik kõrvaltvaataja, kes igapäevaselt treeningprotsessi juures ei ole.

Hirmutav äpardus esimeses trennis

Kui Sirje tosinkonna aasta eest Tammeka treeningutega liitus, oli klubil küll oma naiskond, kuid treeningutel osalevaid tüdrukuid nappis. Sirjega sama vana oli vaid üks tüdruk, kuid üldse oli nende kaheksaliikmelises grupis tüdrukuid vanuses 6–15. Mõnikord juhtus ka nii, et trennis oli vaid Sirje ja treener Katrin Kaarna. Siis harjutati näiteks üks-ühe vastu mängu või kõksimist ning tehnilise pagasi sai ta nii päris korraliku. Kuid suuremal väljakul mängu nii väheste tüdrukutega mõistagi harjutada ei saanud ja möödus paar-kolm aastat, enne kui Sirje suuremate tüdrukutega koos võistlustele sai minna.

Tegelikult läks üsna napilt, et Sirje jalgpalli juurde otsustas jääda. Kohe esimeses trennis tabas ta palli nii õnnetult, et see lendas ühele tüdrukule otse kõhtu. „See oli päris hirmus ja ehmatas ära ning ausalt öelda ma mõtlesin päris sügavalt, kas rohkem üldse trenni lähen. Ema ja vend ütlesid, et pole hullu ja mine ikka ja no nii ma siis läksin, aga toda palliga pihta saanud tüdrukut pole ma pärast seda esimest trenni enam näinud,“ meenutab Sirje oma jalgpalluritee algust.

Kuigi jalgpalliga tegi Sirje algust suhteliselt hilja, oli tema areng hoogne ning peagi kutsuti ta ka noortekoondisesse. U19 koondise juures olles pääses ta juba 2010. aastal nuusutama ka A-koondise õhku, kuid matšis Horvaatia vastu jäi tal väljakule siiski jooksmata. A-koondise debüüdi sai ta kirja neli aastat hiljem 8:2 võidumängus Läti vastu, kokku on tema kontol 15 koondisematši.

Kogu oma mängijakarjääri Tammekat esindanud Sirje möönab, et ilmselt oleks Tallinna või Pärnu klubidest pisut kergem koondisesse pääseda, sest seal on treeningute kvaliteet mängijate valikust lähtuvalt natuke parem.

„Kuid olen mõelnud, et kui Tammekast lahkun, siis ainult kusagile välismaale, Eesti-sisesel klubivahetusel ei näe ma mõtet. Samas pole võimatu ka siit koondisesse pääseda, tuleb lihtsalt tööd teha, et kutse välja teenida,“ arutleb Sirje.

Eelmise aasta sügisel tekkis tal reaalne võimalus siirduda mängima Itaaliasse, kuid ta otsustas siiski Tammekasse jääda. Sirje käis testimisel Napoli klubis ning talle pakuti poole aasta pikkust lepingut, kuid pärast põhjalikku vaagimist otsustas, et nii lühikeseks perioodiks ei ole mõtet elu pea peale keerata, sest Tartus oli tekkinud päris palju kohustusi. „Aga kokkuvõttes oli see väga hea kogemus,“ tõdeb Sirje.

Kahe klubi vahel

 Treeneritööd alustas Sirje 2013. aastal Tartu teises suures klubis FC Santoses, kuhu teda kutsuti seal mängima hakanud venna vahendusel. Sirjest sai Kristina Bannikova juures abitreener ning kuigi varasem treeneritöö kogemus puudus, pakkus väikeste vutitüdrukute juhendamine talle suurt rõõmu. Kui Bannikova mõne aja pärast lahkus, võttis Sirje tema töö üle ning koos Maarja Saulepiga juhendasid nad kolme treeninggruppi kokku 86 tüdrukuga.

Aga et mängimist jätkas Sirje ikkagi Tammekas, tekitas kahe klubi vahel pendeldamine ja aja planeerimine parajat peavalu ning polnud harvad juhused, kus ta tõttas naiskonna treeningule, seljas Santose punane särk. „Selle eest pandi mulle korralikult puid alla, nii et üldiselt üritasin  autos särgi ära vahetada,“ muigab Sirje.

Ühel hetkel otsustas ta siiski, et pole kõige õigem oma klubi rivaale treenida ning 2015. aasta septembris asus ta treeneritööd tegema Tammekasse. „Olen selle otsusega rahul, seda enam, et Tammekas arvestatakse minu treeninggruppide trennide planeerimisel sellega, et ma ise pean õhtul trennis olema,“ ütleb Sirje.

Tänu klubi vastutulelikkusele pole enda mängija ja treeneritöö vahel jagamine talle kuigi keeruline, kuid tal on olnud ka aegu, kui naiskonna trenn on eelnenud tüdrukute trennile ning see talle ei meeldi, sest pärast enda trenni võivad negatiivsed emotsioonid kaasa tulla ja see pole hea. Lisaks on raske end ühelt tasandilt teisele ümber lülitada ning see võib kaasa tuua selle, et kipud 11-12-aastastelt tüdrukutelt nõudma sama, mida naiskonnakaaslastelt. „Kui enda trenn on pärast tüdrukute trenni, mõjub see kõigile osapooltele paremini,“ nendib Sirje.

Võtmeks võistkonnavaim

Sirje hoole all on praegu 26 tüdrukut ning võrreldes selle ajaga, kui ta ise alustas, ei vaadata vutti taguvaid piigasid enam imestunud pilkudega. „Kuid trenni on tüdrukuid ikka raske saada, aga kui nad juba trennis on, on neid siin väga lihtne hoida,“ kinnitab Sirje.

Sellele aitab ühelt poolt kaasa see, et naiste jalgpall on üha rohkem pildil, eriti sotsiaalmeedias, ning tüdrukutel on tekkinud oma eeskujud, kuid teisalt mängib suurt rolli ka see, et treeneril õnnestuks luua vastuvõtlik ja sõbralik õhkkond. Sirjel on see õnnestunud ning ta lisab, et kõige olulisem võti on võistkonnavaimu tekitamine: kui suudad panna tüdrukud ühtemoodi hingama ja ühise asja eest väljas olema, siis keegi ära minna ei taha.

Oma hoolealuste esituses tahab Sirje ideaalis näha lühikese sööduga mängu. Oluline on see, et tüdrukud teaks, mida nad teevad ja oleks enesekindlad. „Selle hooaja eesmärgiks ongi see, et nad oleks võimalikult enesekindlad, usuks endasse, ning usuks, et nad suudavad vastasest paremad olla. Muidugi ei ole esmatähtis võit, vaid õppimisprotsess, kuid ikkagi on oluline, et oleks seda sisemist põlemist ning kindlasti ei tohiks kaotamist võtta iseenesestmõistetava asjana,“ sõnastab Sirje oma treenerifilosoofia.

Lisaks mängimisele ja treeneritööle tegutseb Sirje Tammekas tüdrukute jalgpalli koordinaatorina, mis tähendab treeningsüsteemi ja treeninguid puudutavate küsimustega tegelemist. „Vaatame, kui palju kasu sellest treeneritele tõuseb, praegu tegelen sellega nii palju, kui muude asjade kõrvalt aega jääb. Võib-olla tuleb hiljem üht koormust tõsta ja teist vähendada,“ ütleb Sirje.

Kuna aeg kulubki suuresti jalgpalli peale ära, ei jõua Sirje millegi muuga eriti tegeleda. Suurt huvi pakub talle fotograafia, mida ta on omal käel õppinud ning talle meeldiks reisida ja maailma näha, kuid praegune amet seab talle ajalised raamid ja suuri reisplaane teha ei saa.