'09 Valge peatreener, '10 Sinine peatreener
rahvaj.
+372 56472286
 

LOE LÄHEMALT TREENERIST:

Silveri näol on tegemist igipõlise tartlase ning sisuliselt ka Tammeka kasvandikuga, kuigi esimest „päris“ jalgpallitrenni tegi ta 10. keskkooli (praegune Mart Reiniku kool) teises klassis legendaarse hoki- ja jalgpallitreeneri Märt Räli käe all. Tõsi, toona ei olnud Räli veel oma kuulsat SK 10 klubi moodustanud ning trenn nägi välja pigem nii, et poistele anti pall kätte ja läks kohe mänguks.

Räli juures treenis Silver aasta jagu, kuid kolmandas klassis kutsus mitte vähem legendaarne Tammeka treener Hillar Otto Silveri ja veel mõned silma jäänud 10. keskkooli poisid – näiteks ka Indrek Koseri – enda juurde Tammekasse.

Seal oli treeningtegevus juba organiseeritum, aga samas ei juhendatud noori mängumehi kindlasti mitte sellise metoodika alusel, nagu praegu. „Au sees oli pigem ikkagi hoovijalka mentaliteet ning mõtestatud treeningplaani polnud – või kui oli, siis ainult treeneri peas,“ tõdeb Silver.

Unistus Müncheni Bayernist

Kuid teiselt poolt suutis endine kossumees Otto panna kogu seltskonna tundma, et koos ollakse väljas ühise asja eest, ning seda hindab Silver kõrgelt. Samuti meeldisid poistele Otto lustlikud, aga väidetavalt tõestisündinud lood, mida ta treeningute vahepeal pajatada armastas.

Näiteks olnud tal ühes treeninglaagris kaaslane, kes suutnud joosta nii kiiresti, et ketside alt pildus sädemeid. „Poisid uskusidki seda ning see tõepoolest inspireeris harjutusi kiiremini tegema, et ka endal hakkas taldade alt tuld lendama,“ muigab Silver. Lõbusate vahepaladena jutustab ta nüüd ka ise vahel oma hoolealustele erinevaid jutukesi.

Muudest aladest on Silver ühe nädala jagu tegelnud ka judoga, aga kuna ka sealsetes trennides mängiti julgelt pool ajast jalgpalli,ei näinud ta asjaga edasi tegelemisel mõtet. „Rohkem pole kusagile tikkunud, jalka on olnud minu värk,“ nendib Silver.

Hillar Otto juures tegi Silver trenni grupis, kuhu olid koondatud 1985., 1986. ja 1987. aastal sündinud poisid. Samas grupis pallisid näiteks Markus Jürgenson, Oliver Konsa, Siim Roops, Siim ja Mikk Valtna, ning see oli ka suuresti see seltskond, mille peale oli üles ehitatud meeskond, kes riburada madalamatest liigadest ülespoole liikudes 2005. aastaks meistriliigasse tõusis.

Silveri jaoks sai suur jalgpall läbi aga tol hooajal, kui tõusti esiliigasse. Nimelt sai ta tõsise reievigastuse, mis hoidis teda neli-viis kuud palliplatsidelt eemal, aga et samal ajal oli ta lõpetanud keskkooli ning tuli otsustada, mida edasi teha, valis ta hariduse ja läks õppima Eesti Maaülikooli majandusarvestust ja finantsjuhtimist.

Kuigi Silver oli saanud nuusutada ka noortekoondise õhku ning unistas profimängija karjäärist oma toonases lemmikmeeskonnas Müncheni Bayernis, ei ole ta oma toonast otsust hiljem kahetsenud.

„Ju minus polnud piisavalt tippsportlase vaimu, et tulla tagasi ja jätkata mängimist,“ on Silver aus. 2006. aastal osales ta Tartu Ülikool Fauna rivistuses veel mõnes matšis teises liigas, kuid et sealne tase oli midagi muud, millega Tammekas harjunud, otsustas ta avantüüri kiirelt lõpetada.

Hiljem on mees mänginud oma lõbuks rannajalgpalli ning osalenud erinevatel turniiridel, kuid liigas punnitamisel ta mõtet ei näe. See nõuaks teatud ajalist ressurssi, kuid et lisaks treeneritööle on Silver olnud aastaid ametis ka turundajana ning tegelenud erinevate ettevõtlusprojektidega, siis pole tal seda aega tal lihtsalt leidunud.

Kord peab majas olema

Treeneriameti juurde jõudis Silver kuus aastat tagasi ning suuresti sisemisest sunnist. „Tahtsin jalgpalliga seotud olla. Seda saab teha kas ise mängides, tugitoolisportlaseks kehastudes või treenerina – et esimese kahega oli piisavalt tegeldud, valisin kolmanda tee,“ kõneleb Silver.

Nii võttiski ta 2012. aastal ühendust Indrek Koseriga ja et Tammekal oli treenereid tarvis, sai Silver peagi tuleristsed Ken Viidebaumi abitreenerina. Järgmisel aastal oli ta abiliseks Mario Hansi juures U17 treenerina ning seejärel usaldati talle juba päris oma grupid.

Silver tunnistab, et midagi hirmsat esimestes trennides polnud, pigem oli tal tunne, nagu oleks koju tagasi jõudnud. Treeneri rolli sisse elamine nõudis siiski natuke aega, sest mängijana oled harjunud treenerit kuulama, kuid nüüd oli korraga olukord, kus 20 poissi vaatab küsivalt sinu otsa: mida me tegema peame? „Siis tunned küll erilist vastutust,“ tunnistab Silver.

Oma praegused grupid, 2009. Valge ja 2010. Sinise sai Silver enda hoole alla päris algajatena ning ta meenutab, et esmalt vaadati, mida see pall endast üldse kujutab. Kui väljakust juhtus mööda sõitma suurem auto, oli paljude poiste tähelepanu hajunud ning oli paras väljakutse nad tagasi trennimeeleollu saada.

„Eks ma olen ise ka treenerina koos nendega kasvanud,“ räägib Silver. „Praeguseks on neist on saanud kõige paremas mõttes jalgpallifanaatikud, kes võivad omavahel pikalt näiteks Itaalia liiga statistiliste nüansside üle arutleda, seda on tore vaadata.“

Silveri sõnul on tähtis, et treener suudaks end kohandada vastavalt grupi isiksustele, kuid samas peab juhendaja kindlasti suutma ka ennast kehtestada. „Minu isiklik põhimõte on see, et kord peab majas olema ja treenerit kuulatakse,“ rõhutab mees.

Samas ei tähenda see seda, et ta pooldaks otse sõjaväelist korda. Pigem on tähtis leida kuldne kesktee ning tunnetada, millal tuleb olla tõsine ja millal saab ka natuke nalja visata.

Mängulises plaanis meeldib Silverile ennekõike distsiplineeritud kaitsemängust algav jalgpall ning fcbarcelonaliku tika-taka jalgpalli austaja ta ei ole. „Organiseeritud kaitsemängus on hästi palju ilu, ning vanemaks saades olen hakanud seda ilu üha rohkem märkama. Olen ka poistelt teinekord retooriliselt küsinud, et kui vastane lööb meile null väravat, kas ta siis saab meid võita? Kaitsest hakkab mäng pihta,“ on Silver kindel.

Mõistagi annab ta endale seejuures aru, et sellises vanuses on poistele kõige tähtsam ise väravaid lüüa ning nii see peabki olema –kuid vähemalt aduvad poisid teatud määral ka kaitsemängu tähtsust.

 Hooaeg korraga

Tammeka on Silveri jaoks sõna otseses mõttes koduklubi, kus maast-madalast oldud ning klubi käekäik läheb talle väga korda. Talle meeldib Tammeka filosoofia, mille kohaselt pole tähtis üksnes mänguline pool, vaid ka see, et noortest jalgpalluritest kasvaks head inimesed.

„Tegelikult on see osa veelgi tähtsam – on selge, et igast poisist tippjalgpallurit ei tule, kuid nendest, kes päris tippu ei jõua, võiks välja kasvada meie oma mõnus jalgpallikultuur. Et oleks tribüünid täis ja lahe kogukond tulevikuks,“ arutleb Silver.

Oma isiklikku karjäärimudelit treenerina pole Silver paika pannud ning ta tunnistab, et võtab aasta korraga ning otsustab iga hooaja eel, kas jätkata seda teed või mitte. „Olen siis endalt küsinud, kas mul on veel midagi õppida ja anda? Siiani olen saanud vastata jaatavalt, ja see motiveerib. Ootan iga trenni,“ kinnitab Silver.

Vabal ajal meeldib Silverile lugeda, eriti erialaseid ehk majanduse ja investeerimisteemalisi raamatuid. Noor mees tahab maailmast rohkem teada saada ja see huvi on ajaga üksnes kasvanud. „Enese areng võiks olla iga inimese elus tähtsal kohal,“ usub Silver.

Mees tegeleb usinalt ka tervisespordiga, ta käib ujumas, jooksmas, rattaga sõitmas või jõusaalis. Silver on veendunud, et sportimine on üks kasulikumaid tegevusi, mis inimesel olla saab ning ajapikku on ta hakanud hindama ka suuri rahvaspordiüritusi, millel osalemine annab erilise fiilingu. Samuti meeldib mehele puutöö.