U21 treener, 04 Sinine abitreener, '07 Must peatreener, lasteaed Tähtvere treener
UEFA A
+372 58364064
 

LOE LÄHEMALT TREENERIST:

Läinud laupäev oli Marti jaoks omamoodi märgilise tähendusega, kui mees tõmbas ligi kaheksa aastase pausi järel ametlikus mängus selga Tammeka sinise särgi. Tammeka III (U19) võõrustas Sepa jalgpallikeskuses Jõgeva Noorus-96 meeskonda ning kunagise raudse noortekoondislase Marti Pähni abiga võideldi 3:3 viigimängus välja hooaja esimene punkt.

Annelinnas sündinud ja kasvanud Marti alustas oma sportlasteed viie-kuue-aastaselt hoopis kardiroolis. Mootorite maailmale järgnes kergejõustikutrenn Kivilinna kooli esimeses klassis, jalgpalli juurde jõudis ta aga aasta hiljem, mil peaaegu kõik tema klassi poisid läksid kuulutuse peale Aare Laasi juurde trenni. Õigemini tähendas see trenn põhiliselt jalgpalli mängimist, muule erilist rõhku ei pööratud. Ehk sisuliselt oli tegemist enam-vähem sama hoovivutiga, mida poisid niigi tundide kaupa Annelinna paneelmajade vahel tagusid.

Noortekoondiste vasakkaitsja

Marti tunnistab ausalt, et ta polnud vutimänguga alustades treeneri jaoks just lihtsaima iseloomuga hoolealune. Emotsioonid kippusid tihti üle pea kasvama ning polnud haruldased ka juhud, kui ta mõne meeskonnakaaslasega käsipidi kokku läks. Samuti tegi meele mõruks see, kui treener ta välja vahetas ning ka siis võisid tunded üle keeda – ja nii mõnelgi korral pidi treener ta trennist lihtsalt minema saatma.

Mingil hetkel läks liigne tulipäisus õnneks siiski üle ning Simmo Jakovitsi käe all treenides sai Marti areng tuule tiibadesse. Kirsina tordil kutsuti noormees ka U15 koondisesse ning jäi noortekoondistes neljaks aastaks kindlaks vasakkaitsjaks. Koos temaga kuulusid noortekoondisesse näiteks ka sellised mehed nagu Siim Luts, Henri Anier, Sergei Zenjov ja Igor Morozov, kel praeguseks kamba peale kogutud muljetavaldav hulk A-koondise mänge.

Marti jaoks sai aga suur jalgpall läbi tol aastal, kui esindas U19 koondist. Noor jalgpallur sai hooaja lõpus tõsise vigastuse, mis hoidis teda poolteist aastat vutiväljakutelt eemal. Marti astus ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima ning kui vigastus viimaks seljatatud sai, ei leidnud ta enam õpingute kõrvalt motivatsiooni, et ennast tagasi tipptasemele töötada.

Mõned aastad oli ta üldse jalgpallist eemal, kuid 2011. aastal liitus pika kutsumise peale toona kolmandas liigas mänginud JK Welcoga, kelle värve kaitses kokku kuus hooaega. Welcoga liitumisega samasse aega jääb ka see hetk, mil Marti tundis, et nüüd oleks õige aeg end treenerina proovile panna. Võimaluse selleks sai ta oma endises koduklubis Tammekas.

Kõigepealt määrati Marti Indrek Koseri kõrvale abitreeneriks ning ta tunnistab, et oli asjade sellise käiguga äärmiselt rahul. „Koseri kõrval oli väga äge õppida. Ta oskab inimesed tööle panna, õigetele nuppudele vajutada. Ta viskas mind heas mõttes vette, aga tundub, et suutsin ka välja ujuda,“ meenutab Marti treeneritöö algust.

Üha kasvav kvaliteet

Marti on Tammekas juhendanud väga erinevas vanuses vutimehi, kõige pisematest esindusmeeskonna duublini ehk U21 võistkonnani välja. Ka praegu jagab ta end lasteaialaste, 2007. ja 2004. aastal sündinute ja U21 vahel, ning möönab, et treenerina naudib ta kõige enam tööd just viimati nimetatud grupiga.

„See on väga äge ja kvaliteetne seltskond. Mängijad on motiveeritud ning saame seal tegeleda heas mõttes jalgpalliga. Tunnen, et U21 on minu jaoks väga hea koht, kus ka treenerina õppida ja areneda,“ nendib Marti. Koos temaga tegelevad U21-ga Siim Valtna ja Ott Meerits ning võistkonna hooaja algus esiliiga B-s on olnud tõeliselt lennukas: seitsmest mängust on kogutud kuus võitu ja üks viik, millega tabelis paiknetakse Tallinna JK Legioni järel teisel kohal.

Võistkonna edu taga näeb Marti paljus seda, et Tammeka noortesüsteem on suuteline tootma väga kõrge kvaliteediga mängijaid, ning igast vanusegrupist mitte üks-kaks, vaid lausa viis-kuus poissi. U21 meeskonda kuulub mitmeid 17-,16,- ja isegi 15-aastaseid noormehi, kes saavad selles keskkonnas eeskujulikult hakkama ning tulevad treeneri antavate ülesannete täitmisega hästi toime. „Me liigume klubina väga õiges suunas ja mida aasta edasi, seda kõrgemaks noormängijate kvaliteet läheb,“ on Marti kindel.

Kuigi U21 üheks eesmärgiks on toota mängijaid esindusmeeskonna jaoks, ei tähenda see Marti sõnul seda, et ilmtingimata tuleks mängida sama formatsiooni või stiiliga nagu esindus, kuid teatud põhimõtted peavad olema siiski sarnased. Eriti puudutab see pressingut või olukordi, kus võidetakse või kaotatakse pall. Marti lisab, et tulemuse kõrval on veelgi olulisem mängijate mitmekülgne areng.

Marti ise peab lugu efektiivsest ja targast jalgpallist, mis tuleb kõige paremini esile üleminekutes kaitsest rünnakule ja vastupidi: kui kiirest suudetakse reageerida olukorras, kus kaotatakse pall või kui kiiresti suudetakse leida väravavõimalus olukorras, kus võidetakse pall.

„Minu jaoks on ideaalne meeskond midagi Madridi Reali ja FC Liverpooli vahepealset – nad on üleminekutel väga head, suudavad meeskondlikult domineerida, kuid neil on ka mängijaid, kes suudavad individuaalselt mängu muutust tuua,“ arutleb Marti.

Mentaalse poole tähtsus

Kuigi Martil on saanud kogeda Eesti mõistes tippjalgpalli, pole tema arvates esmatähtis, et vutitreener oleks ka ise olnud kõva mängumees. „Näen Tammekas treenereid, kes teevad oma tööd megavingelt, kuigi pole ise meistriliigas või noortekoondises mänginud. Muidugi, teadmised jalgpallist ja treeningtöö läbiviimise põhimõtetest peavad olema, aga jalgpalluri taust pole määrav. Pigem võib see olla mõnikord takistuseks, kui endine mängija hakkab treeningutel edasi andma neid õpetusi, mida talle omal ajal jagati – see metoodika ei pruugi tänasel päeval enam toimida,“ kõneleb Marti.

Küll tähtsustab ta treeneritöös mentaalset poolt. Treener peaks olema hea suhtleja, hea inimeste ja olukordade tundja ning muidugi ka inspireerija ja motiveerija, nii et hoolealused tuleksid igasse trenni naerul nägudega.

„Tuleb olla pedagoog-psühholoog ja tuleb osata end asetada treenitavatega samale tasemele: sõltuvalt treenitavate vanusest tuleb vahel olla põgenev jänku, vahel aga väga karm ja otsekohene. Kuid selleks tuleb osata olukordi tunnetada ning teada, kellele mida ja mil viisil edasi viia,“ räägib Marti.

Tammekas on Marti väga rahul ning kuigi treeneritöö spetsiifika on selline, et päris vabu päevi naljalt ei leidu, siis talle selline rütm sobibki. „Suur rolli mängib ka see, et tööandja nimeks on Tammeka: siin on hästi kihvt keskkond, kus töötada nii kontori kui väljaku mõttes. Igav siin juba ei hakka,“ kiidab Marti klubi ja kolleege.

Töö erinevate gruppidega nõuab nii palju aega, et ega peale jalgpalli suurt midagi teha ei jõuagi, tõdeb Marti. Vutipinged laeb ta maha sõpradega suheldes või jooksurajal, kuid tasub märkimist, et kui vaja kellegi kohta täita, osaleb ta tihti mängijana nii Tammeka U19, U21 kui ka esindusmeeskonna treeningutel.

„Jalgpalli mängida on endiselt äge, kuid regulaarselt liigat mängida oleks mul ajaliselt keeruline. Mõned mängud U19 eest teen tänavu kindlasti veel, kuid tegelikult on tore ka mõni täitsa vaba päev aastas,“ muheleb Marti.